"...siis osta endale näiteks jalgratta kiiver..."
Just. Jalgrattakiiver mul on. Ja sellega olen pannud jalrattaga 50- pealt allamäge grupi sees PEA EES vastu maad (üle otsa). Ilma kiivrita oleks mu ajud olnud asfaldil. AGA SEE OLIGI RATTAKIIVER JA KIIRUS OLI SUURIM, MIS NÄITEKS LINNAS LUBATUD. Kiiver sai kannatada, aga tegi oma töö. Isegi sel tasemel, et sõitsin veel 100 km distantsi lõpuni. Samas on rattakiiver ju kaugelt väiksemate kaitseomadustega, kui standardile vastav motokiiver.
Ma ei vaidlusta, et alati on võimalik paremat saada. Aga kui me nüüd räägime mingist avatava lõuaosaga 3000 eegusest kiivrist võrdluses mitteavatavaga, siis vabandage, aga mina loen ohutumaks seda mitteavatavat. Sest see avatav lõuaosa (mugavuslisa!) ise maksab sellisel juhul rohkem, kui ülejäänud kiiver! Jäikusest siinkohal rääkimata. Või väidad, et ei ole nii? Et avatava lõuaosaga kiiver oleks sama tugev, kui mitteavatav, maksakski see vähemalt 5 000. Ilmselt rohkemgi. Eriti kui tahta, et see oleks ka ilus, mugav ja töökindel.
DD-lukk iseenesest ei välista mitte midagi. Mu veneaegsel kiivril, mida ma küll enam 10 aastat ei kasuta, on samuti DD lukk. Väga hea ja mugav ja tugev ja lollikindel asi, muide. Aga küsimus pole reeglina luku tüübis vaid selles, et lõuapaela ei tõmmata piisavalt pingule. Saage aru minu põhipointist. Või veel parem, unustage kogu minu eelnev jutt ja lugege seda lauset: PARIMGI TURVAVARUSTUS EI AITA SIIS, KUI SEDA EI KASUTATA VÕI SEDA EI KASUTATA ÕIGESTI! Ja ma väidan, et justnimelt see on 99% juhtudel põhjuseks turvavarustusega seotud õnnetustel.
Töötan alal, kus turvavarustus on eluliselt tähtis. Ja siiamaani on KÕIK õnnetused läbi aastate olnud justnimelt mu suurte tähtedega toodud põhjusel. Ja see, kas turvavarustus on rahuldav (selle määrab standard) või hea, mängibki vaid selle 1% raames. Mu kursavenda ei päästnud Schubert 2-nädalasest koomast, sest ta ei pannud selleks lühikeseks lõiguks rihma kinni. Maandus kiivrita. Mida siin veel arutada?
Jutt tuulemürast, kaalust, mugavusest - siin pole midagi vaieldagi, loomulikult ei pääse odav asi siinkohal haisulegi. Muidugi saab arutleda teemal, et juba mugavus üksi annab aega tegelda rohkem sõitmisega. Nõus siinkohal.
Mis puudutab aga kiivri valiku kriteeriume minu jaoks, siis oli minu meelest juba mu esimene lause, et minu kiiver vastab kehtivale Euroopa Liidu standardile. Ehk siis ECE 22.05, mille järgi katsetatakse kõiki EL -s kasutada lubatavaid motokiivreid. Ei ole ka "noname" kiiver, mainisin ka seda. Ja hind on siiski tuhande kandis, ehk siis sugugi mitte odavaim võimalikest. SEE on minu valiku kriteerium. Muide, jätaks üksteise tagasihoidlikud isikud diskussioonist välja?
Ja on ka kindel, et ma ei mõtlegi vahetada kinnist kiivrit ODAVAMA otsa avatava vastu. Sest see "mask" on esimene, mis järele annab ja näkku sõidab, kui see on tehtud odavalt. Piisab näoli mööda asfalti libisemisestki, siinsamas foorumiski kogemuste jagajaid.
Mis aga puudutab juttu Hiina baigist ja Hondast, siis... küsimus on ju eesmärgis: kas teha midagi erilist või jõuda punktist A punkti B. Vana Jawa on saavutusvõimelt kaugel allpool mu Kawat, aga transpordivahendina viis ta mind läbi aastate tõrkumatult kohale, kõik need ca 100 000 kilomeetrit. Ma pole temaga KUNAGI teele jäänud. Sõnasõnalt. Ja ma keeldun teda kehvaks masinaks pidamast. Ei saa võrrelda tööhobust võidusõiduhobusega. Kategooria on ju erinev.
Ega kiivrigagi - sa ju ringrajamees, sellistel kiirustel on kiivri mugavus jmt kaugelt tähtsam, kui muidu. Kiiver ja varustus, mis 100-ga käib küll, muutub talumatuks suurel kiirusel. Sa ei suuda ju võidusõidu käigus lisaks muule võidelda ka plagiseva varustusega? Seesama minu irvitatud kiiver muutub samuti juba 150 juures talumatuks, proovitud. Põhiosa hinnast aga just sellistest nüanssidest tulebki, või ma eksin?
Sellega lõpetan oma esinemise selles küsimuses siin. Mõtlen, et olen piisavalt ammendava seletuse andnud, miks ma nii mõtlen. Teil jääb sellega üle nõustuda või mitte.