Kuidas sõiduhirmust üle saada?

[liru]

mil tuleb taga istudes sõiduhirm 140km/h juures umbes...

[korgits]

kõige parem meetod sõidu hirmust lahti saada on .......istuda tsikli peale ja minna sõitma ning väikse ajaga on see hirm läinud

[Jack]

Eelkõnelejaga täisti nõus!

Tuleb ainult ettevaatlik olla, et hirmust himu ei saaks

[virkostein]

ma eelmine suvi sõbra mopil taga istudes hakkas ka kurvis kõhe, kartsin et libiseb ehk alt ära, kui ise ostsin, siis olin nii ärevuses et pea-asi et sõita saaks

[remy]

Sõiduhirm on pöördvõrdeline adrenaliini hulgaga sinu veres.

Et kui kardad siis...

[Profa]

Kartsin kah ükskord taga istuda, eelmine aasta Karepalt tulles kui sõber ennem Tallinnat seisma jäi et küsida misasja ma teda peaga kogu aeg toksin. Magasin kogu tee krt Vat siis tagantjärgi mõtelda oli küll jube et mis siis kui oleksin hakanud külge keerama

[Pihelgas]

Mina kukkusin suvel sõbra krossikaga. Lendasin otse pea-peale, vedas et kiiver peas oli.

Ausaltöelda on nüüd kogu eluks hirm sees sest kui juba oma mopile 30km/h sisse tallan siis tekib hirm et kukun jälle peapeale

peale seda hakkasid parem gängsteriks

[virkostein]

taga tegelikult on palju õudsam olla kui ees, vähemalt enamasti, kuid mitte igakord. ma rvan et sõiduhirm, juhtimisena, tuleneb sellest, et arvad et võib-olla ei tule sõiduga toime ja kukud

[ints0000]

see täitsa tõsi,et taga istudes hirm palju suurem.
mina olen üldse peaaegu taga istumisest loobunud(ainult siis kui väga tarvis on)lihtsalt tekkib kõhe tunne.
aga ise sõites pole mingit hirmu.

[kobra]

No nii sõbrad suurest jänesest on tänaseks päevaks saanud uhke A-kat lubade omanik (mitte et load sõidaks aga...).
Aga mis ma oskan omalt poolt nüüd öelda....
Kõige õudsam oli ikka esimene kord kui ratas läks hirmsa lörinaga käima ja mul kästi sinna pisikese poroloni jupikese peale ronida. Ronisin siis seljakaks ja umbes kahe minuti pärast avastasin ennast kesklinnast, autod kõrval käe ulatuses ja mina.... täiesti kaitsetult mingi "asjanduse" seljas kus pole kusagile toetada ega peale eessõitja seljanaha ka kusagilt eriti kinni hoida . Ja aina jubedamaks läks sest linn sai lõpuks otsa ja rattale anti "õige" kiirus. Umbes tunniselt sõidult tagasi jõudnud olid kõik võimalikud ja võimatud kohad valusad, juuksed püsti ja eessõitja selg ilmselgelt küünte jälgi täis. Sellega olid minu sõidud tükiks ajaks sõidetud. Uhkus aga ei lubanud kuidagi seda asja nii jätta, kõik julgevad ja saavad, miks mina siis paganas ei saa. Ronisin siis aga uuesti seljakaks. Seekord siis juba tiba vaiksemalt suriseva ja tagumise kohvriga matkaka selga. Tänu kohvrile ei olnud selja taga enam tühjust ja olemine tundus tüki maad turvalisem. Läksin lõpuks juba nii julgeks et proovisin korraks ennast lõdvaks (krambist lahti) lasta. Ja siis oli kõik...... jummel kui mõnus tunne käis varba otstest pea laeni läbi .
Nii et omalt poolt (endise jänesena) soovitan arglikul seljakal proovida sõita mõne kohvritega rattaga ja üritada kasvõi korraks krambist üle saada. Järgmisel sõidul juba paaril korral ja lõpuks läheb ültse meelest, et kartma "pidi". Juhile tuleks aga öelda, et kardad ja paluda tiba aeglasemalt sõita, mitte kurvi tuisata ja äärekividest nõksa kaugemale hoida . Ja mis põhiline.... sõita, sõita ja veelkord sõita.

[HeitiKender]

sõiduhirm on võrdeline adrenaliini hulgaga veres, pigem. Ning adrenaliin on üks väga kallis kemikaal organismil toota ning varsti on jokk.
Ainult sõiduga ei paranda ühtegi hirmu, arvan ma. Vaja on mõelda ja analüüsida, mis on hirm ja millal ta täpselt tekib. Ning mida siis edasi tehakse.

"liiga kiiresti kurvi"
"liiga posti, äärekivi lähedalt"
"liiga vähe pidamist"

jnejne.

Kunagi ma juhtusin kuskilt ajakirjast lugema kuidas üks ajakirjanik käis ringrajal "harjutamas" sõitu. Harjutus ise oli siis selline, et kiirem sõitis ees ja teised pidid talle järgi sõitma. Ning siis pidevalt tõsteti kiirust. Loomulikult (sic!) juhtus nii, et ajakirjanik sa ühes kurvis põlve maha ning järgmises kurvis kiivri maha. Ning arvas selle peale, et nüüd on ta palju parem sõitja ning ta teab enda ja tsikli piire. Ehk siis, teades kui suure kiiruse pealt (mida ta ei tea tegelikult, sest tal polnud aega vaadata spidomeetrit) umbes ta ringrajal X kurvis Y kukub, teab ta, kui hea sõitja ta on ning kui hea tsikkel tal on? Naeruväärne.

Kui on sõiduhirm, või ükskõik mille hirm, siis ma soovitan seda asja põhjalikult tundma õppida. Kogemused on head asjad, aga teadmised on paremad. Vaadake või Barrost ja Rossit.

[donpedro]

Võib-olla ma ei saanud Heiti teooriale sada protsenti pihta, kuid väidaksin, et kodus laua taga teadmisi omandades hirmudest ja krampidest vabanemine on ikka üsna keeruline.

Illustreeriks seda omapoolse näitega. Üsna algaja tsiklistina otsustasin osaleda ühel motomatkal (no ca 2000 km).
No kuramus esimesed kaks päeva olid ikka üsna jubedad. Iga tuuleiil ja suurte autode poolt kiirteel põhjustatud tuulekeeris ning väikeimadki maanteekonarused sundisid gaasi maha võtma ja lenksust kramplikult haarama (kuigi samas teadsin, et lenksu pole vaja pigistada).
Aga oh imet, nii kolmandal päeval hakkasin tundma olulisi muutusi. Hakkasin tundma, et mina ja tsikkel me oleme lähedaseks saanud. Me tunnetasime üksteist ja hakkasime järjest enam nautima koos läbitud kilomeetreid. See oli tõeliselt mõnus kogemus!

Ja ma ei ütleks, et oleks õhtuti tegelenud kõva analüüsiga. Tegelikult olin teoreetilise pagasi juba enne kogunud ja teadsin täpselt, et käitun nii mõnelgi puhul valesti. Aga oli see siis adrenaliin või puhas hirm, vabaks end lasta ikka algul ei saanud.

Ehk siis teadmised peavad kindlasti olema, aga ilma kogemusteta neid realiseerida on ikka pagana keeruline.

Kõigile algajaile turvalisi kogemuste - kilomeetreid soovides,

donpedro

[HeitiKender]

Kõik su jutt kehtib kui sa ei lähe sinna kus sa varem olnud pole. Pidurdanud järsemalt, kallutanud rohkem, veidi suurem kiirus.
Järjest ja järjest harjutades samu asju muutub muidugi nende sooritamine paremaks. Aga "gaas maha" ja "käepidemetest kinni" on väga head näited tahtmatutest reaktsioonidest. "gaas maha" juhtimismanööver pidurdab tsiklit ja liigutab veel enam raskust esirattale, mis peab siis sellega hakkama saama, suurendades ebastabiilsust veelgi. Kasvõi gaas pealhoidmine hoiaks kaalujaotuse 50-50, ehk siis pool kaalust tagarattal, mis on oma gürojõuga vastutav kogu tsikli tasakaalu eest (väljaarvatud esihark ja esiratas). Kogemustega seda kõike õppides võib väga palju tsikleid kuluda.
Ning muidugi tähelepanu jaotus. Mida aeg edasi, seda rohkem märkasid, et kasvad tsikliga kokku. Ehk siis sul jagus tähelepanu tsikli käitumise jälgimisele. Sealt edasi hakkad ennast jälgima ning muidugi ka ümbrust. Kena vaadet ja muud. Sest sul kulub vähem ja vähem tähelepanu sooritamaks vajalikke juhtimismanöövreid.

Ma nimetaks siis pigem nii, et kogemus on ülehinnatud ja teooria on alahinnatud.

[mx77]

Heh, ostke endale krossiratas ja käige metsas sõitu harjutamas. Avastate jube järsku, kui vabalt ennast tsikli seljas tunnete. Ja käed jalad hakkavad ka nobedalt ja sünkroonis liikuma.

[kobra]

Oma jutuga pidasin silmas siiski arglikke "SELJAKOTTE". Vahepealne jutt on loomulikult õige aga kehtib siiski rohkem juhi kui tagaistuja kohta. Tagaistujal tuleb valida siiski lenksu "vend" keda ta usaldada suudab.

[sys]

Siin oleks Heitiga nõus, et teooria aitab päris palju. Kui tead millised jõud ja millal mõjuvad, siis on oluliselt lihtsam "hirmsates olukordades" hakkama saada. Võta või kurvis gaasi peale keeramine... keerad peale ja kallutad ja ratas üritab esiotsa just õiges suunas "tõsta". Kohati tuleb ennast sundida gaasi juurde keerama ja veelgi rohkem kallutama, kuigi nii samagi on hirmus ja tegelikult tahaks gaasi maha lasta, et hoog väheneks... ja pärast kiikad oma rehvil kulumisjoont ja konstanteerid fakti, et raibe on ikka samas kohas, kus vanasti

Oma loba võtaks kokku vast nii, et kui tead mida teed, siis on seda lihtsam teha...

[HeitiKender]

kaassõitjatega aitab tõesti usaldus kõige rohkem. Ning kokkulepitud reeglid.
Ma ise olen kasutanud järgmist protseduuristikku:

1. instruktaazh: ära kalluta mulle vastu (olgu paigal või kallutagu samale poole kuhu mina), hoia minust kõvasti kinni, aga mitte liiga kõvasti. Nagu armsamat kallistaks. Ning kolmandaks, kui tahad peatust, patsuta mu parema jala peale. (extrabonus: kui tal kätel külm hakkab, toppigu käed juhi jope alla, kõht on keha kõige soojem koht. Ning mitte tasku, kuhu käed võivad avarii korral kinni jääda)

Siiani on nende lihtsate asjadega hakkama saadud.

2. sõitu alusta siis kui ta on end seal taga kenasti sisse seadnud.
3. Sõidumanöörvid sujuvalt ja graduaalselt - wheelied ja stoppied on nii 90ndad ja moest seega väljas. Kõige nauditavam on ikkagi sujuv sõit (olgu pealegi kiire) ja seda ka ütle oma kaassõitjale. Koosjoodud kakao ei tee paha

[kuuuljusss]

Ühesönaga.. Niikui proovid, juurde soovid! (;

[miilits]

Selle teema juures on palju õigeid tähelepanekuid kirja.Tahaks öelda ka mõne oma kogemustest.
Teooria on iga asja juures tähtis, kuid ei saa ka alahinnata praktika.Ka isand Kiir filmis "Suvi" pidi läbima mõlemad etapid, kuid minu mäletamist mööda jäi praktiline osa Tal mitu korda pooleli ja tuli naasta jälle niidi ja nõela juurde tagasi.
Sõiduki juhtimise kohalt võin öelda, et nii mõnigi inimene suudab läbida õppeprotsessi teooria ja praktilise osa, kuid head sõidukijuhti saab neist osa.Mõni inimene jääb eluks ajaks köögaks, kuigi ta ei soorita ehk ühtegi liiklusõnnetust (teised juhid kompensreerivad tema nn. näpukad )Nimesid ei taha nimetada, sest osa neist , keda sellistena tunnen on liiga tuntud nimedega.
Tsikli tagaistuja peab tõesti olema seal vakka.Minu vanaisa oli üle 80.a. vana, kui isa teda vahel kirikusse sõidutas ja seda soolo mootorrattaga Jawa 250, sest autot ta ei omanud.Aastad olid siis 60-ndate lõpu poole.Isa ütles, et paremat tagasõitjat ta ei tea.Muide, minu vanaisa ei osanud isegi jalgrattaga sõita ja selleks ajaks oli ta ca. 10a. täielikult pime olnud vahel arva oli vanaisa veidi võpatanud, kui mõni suur auto vastu tuli.
Kui lugupeetud lugeja arvab, et räägi-räägi, küll me usume, siis tahaks mainida seda, et juhilubasid oman 1972.a., on olemas ca. 10 aastane staas miilitsas - autoinspektsioonis ja 13 aastane staas ARK-s, kus tuli põhitöö kõrvalt teha ka eksamineerija tööd.
Eluaastaid anti talle veidi vähem kui 97.

[kris.]

Päeva tsitaat - räägin ainult tõtt, sest olin kunagi miilits .

terv
kris@möliseb niisama
XVZ-13 TF - Big Blue Light

PS. Kes on ära unustanud mida tähendab tsiklisõidu hirm, sättige ennast kaassõitjaks kuid ... istuge tsiklile tagurpidi . Kogemustest võte siia kirjutada.
NB!!! Igaüks proovib omal riisikol, mina tulemuste eest ei vastuta ... võibolla mõnel ei olegi hirmus .

[tuvi]

Kusjuures tagurpidi tsikkli peal istuda on VÄGA hirmus , minu meelest !!

[Joseph]

Kui on tegemist pideva seljakotiga (kes kardab, või ei tunne ennast kindlalt), siis vedage ennast ja seljakotti mingile täiendkursusele, nagu Survival vms. Ja kui ise täiendkoolitust ei vajagi, siis seljakott saab kindlasti palju palju targemaks ning paljud hirmud (mis ilmselt on teadmatusest) kaovad. Natuke ta küll maksab, kuid mis parata, sõidurõõm on seda suurem pärast.

[miilits]

Tahaks öelda veel ühe näite.Teoreetiliselt on kõik võimelised ujuma õppima.Eks visake teooria läbinud õpilane vette ja vaadake kuidas tal asi praktikas edeneb.Sõidukite juhtimine on umbes sama asi, või vaidleb keegi vastu.Kui kellelgi on targemaid kogemusi, eks tõestaga.

[kris.]

Jutt kandunud vist juhi hirmudele või räägime ikka kaassõitjast? No vahet pole, minu arvates on põhiliseks rohuks siiski praktika, praktika ja veelkord praktika. Ehk lihtsalt sõita tuleb. Endal on ju samamoodi et näiteks peale napikat on mingi aeg vibra sees, aga mida kaugemale (kilomeetrite mõistes) see jääb, seda nõrgemaks ta muutub kuni kaob hoopiski.

terv
kris.
XVZ-13 TF - Big Blue Light

[No more]

Päris huvitav teema! Seljakotina on kogemust peaaegu kolm aastat,ei täheldanud küll mingit hirmu,ega tunne seda ka nüüd.Aga naljakas on meenutada küll,kuidas lenksus olija pidi igassuguseid poose vötma,et ma joogaharjutusi abiks vöttes tsikli selga ja maha sain ronitud. Söit ise meenutas Kreisiraadios etendatud kiivriklobinat vastu juhi kiivrit ja pidurdamisel oli juht sunnitud paagi peale istuma,kuna libisesin talle lihtsalt selga!
Aga nüüd on ka endal load käes ja asjalood nii,et söiduhimu on,aga söiduhirm on suurem veel!

[Mašk]

Terv siis....
Sõber ostis hiljuti omale siis Suzuki 83a. 750gs-i ja siis sai temaga ringi sõidetud, ma muidugi esialgu "seljakotina" õnneks polnud minul sellist probleemi, et hakkasin vastu kallutama jne, kuna olen peaaegu kogu foorumi siin kuu ajaga läbi lugenud kõik sujus ilusasti, üks hommik läksime kalale kasarile ja kohati kasvas kiirus 230 km/h-ni ja siis sai ikka päris korralikult vastu ta jalgu patsutatud, et ta hoogu maha võtaks, aga enam sellist hirmu ei ole. muidugi saan aru, et kihutada ei tohi. ise mootorratast ei oma aga pool raha juba olemas, nii et järgmine aasta saab siis ka üritustel ja kokkutulekutel käima hakata, plaan ikka suzuki osta,

vabandust et teemast kõrvale kaldusin, aga jah, minul tuli see seljakoti roll kuidagi loomulikult kohe välja, vb sellepärast et olen palju teooriat õppinud ja kujutasin eesoleva sõidu oma peas läbi, sest teekond oli teada, kuidas ja kuhu kallutada juhiga.

[project]

natuke ot vb
kuna auto keeras ette siis sai üks 15 meetrine lend sooritatud ning hiljem kui uut silkit arki ümber kirjutama läksin ja seljakott olin siis olid koguaeg sellised mõtted peas et "mis juhtuks kui põder ette hüppaks jne". aga noh eks see ole loomulik kah.

[GReddy]

müü tsikkel maha siis pole mingit sõiduhirmu enam ....

Jälgi teemat!

[bultacol]

hmm , võin kogemustest öelda , et väga palju annab juurde talvel kiilasjääl sõitmine
natuke harjutamist ja paar väikest kukkumist , kuid siis enam ilma jääta sõites peaaegu üldse ei karda , tsikli tunnetus on palju parem ning oskad midagi teha ka kui ratas alt läheb

[Kasjok]

Ma arvan, et talvel kiilasjäel ei j6ua sa eriti kuhugi. Ei vahemaas ega suurt ka oskustes. Mingit 160+ kg elukat on ikka väga haige kiilasjäel taltsutada. Iseasi, kui sa pidasid silmas naastudega s6itu.