Ivoonu kirjutas:
1) anda teed (mitte takistada) on nõue, et liikleja ei jätkaks ega alustaks liikumist ega teeks manöövreid, mis võiksid sundida teist liiklejat järsult muutma liikumissuunda või -kiirust;
Ehk siis, kui ma näen kaugemalt tulemas teist sõidukit ja talle tuima näoga ette keeran, eeldades, et ta jõuab pidurdada, siis olen ma seaduse silmis õige mees. Siinsesse juhtumisse võrdlusi tuues, siis kui mootorrattus alustas liikumist olukorras, kus auto oleks jõudnud sujuvalt kiirust vähendades õnnetust vältida, on süüdi autojuht.
Selle kauguse ja kiiruse hindamisega pingutate siin üle. Reaalselt näeb see konkreetsel ristmikul rutiintegevusena välja nii:
- sõidad ristmikuni;
- aeglustad peaaegu peatumiseni ja vaatad paremale
- kui hekkide vahel on allpool kolmjalgset laternaposti ja või seal parkivaid sõidukeid teel auto, siis ei tasu (eriti) välja sõita;
- kui lähenev sõiduk on enam-vähem sealkandis või kaugemal, siis võib minna sest tal kulub alla ristmikule jõudmiseks piisavalt aega
Mis siin siis nüüd valesti on? Justkui peaks veel ristmikul seisma jääma ja radari väja võtma ning eemal oleva sõiduki sõidukiirust mõõtma. Siin ei sõida keegi kunagi kiiresti - liiga kitsas tänav. Iga reguleerima ristmiku ületamine toimub eelduse, et ma tean, kui kiiresti tavaliselt sõidetakse ja see võimaldab otsustada, kas ületmine on ohutu või mitte. Mina tol hetkel otsusatsin, et on ohutu. (Istusin avariijärgselt päeval seal terve tunni ja veendusin, et kui 30-nega ristmikule vaatamata välja sõita, midagi eriti väga hullu ei juhtu).
Lontrus kirjutas:
Ei kumbki, taksojuht ega mootorrattur ju näinud teineteist. Nähtavus on ju seal piiratud ja vähemalt taksojuht vaatas hoopis paremale, kuhu ta pidigi vaatama.
Takksojuhi perspektiivist nägi asi välja umbes nii (natuke spekuleeritud): tipptund, kiire, vaja juba järgmine tellimus võtta, sai just üle Rähni ristmiku ja autode vahelt välja. Ees paistab pikk sirge Pardi tänav nii kaugel, kui pilk ulatub. Taksojuht ei vaadanud mitte kuhugile mujale, kui otse ette, piki tänavat kaugusesse. Väga suure tõenäosusega ei näinud ta üldse ristmikku (ega mootoratturit), selle muutsid enam-vähem võimatuks esiklaasile paistev madal päike ja ristmik, mis asus varjus. (Käisme ülejärgmisel päeval ja kontrollsime autoga teekonda läbi sõites - mitte midagi ei näe).
Enne eksisin oma järeldustes veidi, auto lükkab ju tsiklist ikkagi hooga edasi kapotilt.
Kuhugi ei lükka ta. Tule vaata kokkupõrkejälgi tsiklil ja sa saad aru, kus, kes ja mida lükkas või siis mitte. sellek, et lükata epab kiirus märkimisväärselt suurem olema - see suudab kompenseeida asjaolu, et löök tuli raskuspnkti kesmest märkimisväärselt tahtapoole.
Ja arvesse tuleb võtta ka selgunud asjaolu, et teemaalgataja lend võis olla natuke lühem, kuna paiknemine on ebaselge ja muru kriimustusjälgi ei jäta.
Ei ole oluliselt lühem, paiknemine võis olla mitte rohkem kui 50 cm kõrvale aga tõenäoliselt eriti mitte, sest just sealt jookseb rööpas tee ja see on kõige mugavam koht sõitmiseks. Ma mäletan viit sündmust: ratas sai tugeva löögi tagaosasse (ja mina sealjuures vastu kanda), paiskusin õhku, jalad olid taevas ja paiskusin õlaga vastu aeda ning kukkusin põlvili murule. Kõik väga selgelt eristatavad üksiksündmused.
Ja ikkagi see tunnistaja - takso klient. Kui takso kliendiga sellisel väiksel tänaval sõitis, siis tõenäoliselt oli kliendil sinnakanti asja, vabalt võis olla kohalik, kes kodukandis kimamist oleks märganud. Õnne korral nägi ka õnnetust ennast.
Klient oli nina telefonis. Ainuke tunnistaja on see, kes otse pauku ei näinud aga nägi sõidukit peatumas ristmikust tükk maad allpool ja seejärl ristmikule tagasi tagurdamas.
Troll kirjutas:Kas rattur (nähes silmanurgast lähenevat autot) ei keeranud lenksu sentimeetritki? Ratturi täpne kiirus? Auto täpne kiirus? Praegune simulatsioon on tehtud ratturi mälestuste ja maandumise koha järgi. Täppisteadusest asi ikka vääga kaugel.
Väga kaugel muide pole, tegu on lihtsa füüsikaga (kiiruse asja hakkasingi süvisti uurima alles seetõttu, et füüsikust sõber, kellele sündmust kirjeldasin võttis ette ja arvutas natuke paberinurgal ning ütles, et sõiduki kiirus pidi ületama väidetavat märkimisväärselt), rooli-lenksu asend mängib seal vaid niipalju rolli, et kas auto lööb ratturit piki tänavat pisut rohkem või vähem ning kas ratas teeb ära täistiiru või mitte ning kas ta paiskub rohkem oma sõidusuunas või maandub mururibale. See on märkimisväärselt täpsem teadus, kui mõõdulindi ja sirkliga mööda asfalti joosta ja hiljem paberilehel numbreid kokku arvutada või auto kortsumisastme järgi hinnata, kui suur oli kiirus. Simulatsioonid on simulatsiooniprotokolliga varustatud kujul täiesti aktepteeritavad liiklusõnnetuste ekspertiisi tööriistad kõikides riikides üle maailma. Ma hästi ei usu, et siin foorumlaste isiklikud üksikkogemused oleksid kuidagi laiendatavad üldisele ja suudaks seda kuidagi ületada. Simulatsoon suudab üsna hästi anda vastuse küsimusele: kust suunast sõidukid tulid ja kui kiiresti nad sõitsid. paar cm siia sinna ei mõjuta vähimalgi määral lõpptulemust.
Üks on päris kindel, et takso ei liikunud lubatud kiirusega. See kui palju ta seda ületas on juba eraldi teema. Ise ta arvas, et võis kuni 40 olla. See pole eriti argument aga 50 ja üle juba on, sest erinevus on arvestatav. Enamus meist ületab iga päeva mõnd ristmikku lähtuvalt just sellest arusaamst. Lähete liikvele eeldates, et ta sõidab 50-60 vahel. Kasvata läheneva sõiduki kiirust 20 kmh võrra ja õnnetuse retsept on valmis. Taksojuhil on õigus eeldada, et mina anna teed (eeldusel, et ta üldse ristmikku nägi; milles ma tuginedes avariijärgesele vaatlusele väga kahtlen) ja minul on õigus eeldada, et ta liigub mitte kiiremini, kui seadus ette näeb. Küsimus, mis sellest tulenevalt esitada tuleks: "Kas tee andmise kohutstus oleks vajanud rakendamist ja õnnetus oleks saanud üldse aset leida, kui auto oleks kiiruspiirangut järginud."
StreetMoto kirjutas:Praegu jääb kangesti mulje, et küsimus taandub sellele, kes maksab sõiduki taastamise. Kui rattur suudab mis iganes meetodiga tõestada, et tema pole süüdi, siis on see rahakotile meeldiv. Vastupidisel juhul tuleb sõiduki taastamisel kenasti kukrut kergendada - kõik taandub taaskord rahale. Mis on siis elus oluline ja esmatähtis?
Väga demagoogiline, see polnud üldse see, miks ma teema tegin. Eesmärk oli arutelu.
Sõiduki taastamise küsimus tuleb esile küll aga pisut teisest vaatevinklist, kui sa arvad - sõiduk pole (eriti) taastatav, sest jõud, millega tagaotsa väänatud on ulatub läbi kogu raami ja enamuse detailide (isegi mootorikinnitused on puruks väändunud, mootor ometi lööki ei saanud; mis jälle viitab sellele, et jõud mis mõjusid olid märkimisväärselt suuremad, kui asjaosalised tahaksid uskuda). Kui taksojuht sõitis 30-nega (hea küll kuni 40-ga) fine, ma olin tählepanematu ja olen süüdi, vahel juhtub. Aga kui kodanik vajutas kõnniteedeta tänaval pooleteisttonnise mürakal gaasi, et kuhugi 2 minutit varem kohale jõuda ja selle käigus tekitas olulisi kahjustusi, siis se pole see enam nii fine midagi. See on kuritegelik. Seega soovin ma ühe komponendina õiglust (ja kui võimalik, siis ka kahjude hüvitamist). Mis sii nüüd valesti on?
no tule taevas appi. või, et tal oli teistest suundadest tulijate suhtes peatee? ei, sellel asjal on ikka teine nimi ning täpselt üks ja sama reegel kehtib nendel ristmikel täpselt ühtmoodi kõigile.
