Motoürituste kajastamine ajakirjanduses.

[Bladyhell]

Vaatasin seda teemat,mõtlesin, tõmbasin kopsud õhtu täis, lasin õhu välja, meenutasin oma kogemusi ja üritusi ning nende kajastamist ning jõudsin järeldusele, et kogu see kammajjaa käib nende tsikliürituste juurde. Pole nagu midagi rääkida-arutada. Kuigi teinekord ei tahaks isegi mõnda kaadrit telekast näha.

PR-ga tuleb tegeleda, kuid arvestades iga üksiku ürituse iseloomu. Pole mõtet mingist joomapeost presidendi vastuvõtu laadset imagot välja võluma hakata. Samuti pole mõtet iga üritust ajakirjandusele müüa. Mina oma sünnipäevale näiteks ajakirjanikke ei kutsu ja olen igati rahul kui mõnel motoüritusel ongi selline hoiak, et see pole avalik üritus Ajakirjanikud on küll toredad, kuid igale poole pole neid tarvis. Samas kui üritus toimub suure paraadi jmt avalikku ruumi tungivate toimetamistega, siis pole ka midagi imelikku kui sellest kirjutatakse. Ja seda kontrollida ei saa, ega ka tohigi. Demokraatia värk. Eks me ise tea, kuidas seal käitume, sest näiteks tänavalt viina lakkuv tsiklimees ületab kindlasti uudisekünnise.

Tsikliürituste näol on teinekord lihtsalt kari karvaseid, lärmakaid ja pisut rihma lõdvaks laskvaid isaseid (peamiselt) ühisel meeleolukal üritusel. Käib meie elu juurde. Ja rahvas üldiselt ei pahanda. Pigeb vaatab lõbusa muige ja aupaklikkusega seda kirjut seltskonda. Seda, kas ajakirjandus peoala piiresse lubatakse, on korraldaja suvast lähtuv otsus. See pole enam nn avalik ruum. Kuigi tuletaks meelde, et tänapäeva foorumite, blogide jmt ajastul jõuab soovi korral info ikka massideni. Kui ei meeldi, siis tuleb oma volvoga edasi sõita.

Teinekord teeme head kah. Käime lastekodudes ja sõidame enda harimiseks mingeid kohti mööda. Ja kajastus on ok. Põhimure on pigem täis pea ja lubadeta ringi kimamine igapäevases liikluses - see teeb mainele häda.