Kõvatajad

[isonts]

Ei hakka uut tegema asjadest, mis mind ärritavad. Ühel kaunil suvepäeval mõõda linna jalutades ei jõudnud ära imestada kui palju on inimesi jalgrattastel. Iga paari-kolme minuti tagant selja taga kõrvupaitav killkõllkillkõll ja teed sammu paremale, et ratturid mööda lasta. Täitsa ok. Siis järsku seljataga selline pasun, et ma ilmselt tegin õhus paar tühja sammu ja oleks peaaegu põõsasse maandunud.
Krdirsk, miks peab omale selle kummilutiga pasuna jalgrattale panema ja siis seljataha sellega hiilima. Ma olen veel suhtkoht noor kehalt ja vaimult, aga mõni nõrgema südamega tegelane võib otsad anda sellise asja peale.
Nii väga oleks tahtnud selle kena ja malbelt naeratava v. irvitava naisterahva koos selle rattaga külili lükata, aga ehmatus halvas igasuguse signaalide jõudmise ajust jäsemetesse. Isegi keelemoodul oli maas.
Minu tekst on samasugune pseudomure nagu teemaalgatajal. Linnas aitab müra vastu kinnine pakettaken. Täielik vaikus garanteeritud. Käin aegaajalt maal . No ikka päris metsas. Kolm-neli ööpäeva kannatad seda olematu vaikust(lindude ja muude elajate kisa) ja totaalset pimedust välja ja siis tahad juba tagasi linna.
Inimesed maksavad minuarust liiga palju selleks, et käia ja näha igasugu lärmitegevat tehnikat nädalavahetustel erinevatel võistlustel/üritustel. Ja nüüd on häda, kui kogu see ilu,võlu ja müra on tasuta oma akende all..
Kui ma rikkaks saan siis panen oma maja ümber ca 10km kilomeetrit korraliku asfalti, selle asfalti kõrvale ja vahele veaks hunniku pinnast krossirajaks ja siis laseks kõik tasuta sinna peale hoorama. 24/7
Hea rahulik terassil kohvi juua...