Varastatud rataste alamfoorumist

[Tarts]

Austatud foorumlased.
Puhastasin kõik varguse teemad taaskord ära ja jätsin nähtavaks vaid informatiivse osa varguse toimumise faktist. Tegin seda koos viimase kuue varguse teema põhjaliku analüüsiga ja pean ütlema, et tulemused olid hämmastavad. Kuue vaatluse all olnud teema postitused jagasin viide valdkonda. Iga üksiku postituse lahterdasin ära ja tulemuseks sain sellise pildi, et kuue teema all olnud natukene üle 200 postituse jagunesid protsentuaalselt selliselt:

Postitused varguse asjaolude ja rattal olnud turvavarustuse kohta 5,49%
Kaastunde ja ahhetamise postitused 7,93%
OT postid, samuti „teeks ja oleks“ 50%
Seaduserikkumist propageerivad postitused 27,61%
Asjalikud postitused 8,97%

Ja see on koht, kus tuleks mõelda, mida varguste teemas kirjutada ja milleks. Esimese asjana olgu koheselt ära öeldud, et varguse teema on tundlik teema ja siin kipub väga kiiresti tekkima seaduse rikkumist propageerivad postitused. Inimlikust seisukohast saan ma sellest aru. Aga täiskasvanud ja keskmisest mõistlikumad foorumi kasutajad PEAVAD enesele andma sellest aru, et isegi kui me siin vaid auru välja laseme, siis alati leidub kuskil keegi, kes suure tõenäosusega korraldabki midagi ära. Sellele järgnev peavalu foorumi omanikule kui avaliku meediakanali käibes hoidjale, kes andis võimaluse propageerida seaduse rikkumist ja omal moel võimaldas rumalat tegudele kihutada, ei ole kindlasti see, mida heatahtlik foorumlane Väintsile soovib. Või on keegi, kes tahabki Väintsile pahandusi? Siinkohal toon ära ühe vähestest asjalikest postitustest selles teemas: „On sellel rattal mingeid eritunnuseid, mille järgi on ära tunda, et see on Sinu ratas? Pärast mõni äkilisem vend annab valele inimesele kolakat, kes on lihtsalt samasuguse ratta ostnud“. Think about!

Teiseks, foorumit ei loe mitte ainult meie. Foorumit loevad nii võimuesindajad kui ka kaabakad. Ja ka kaabakate nõustajad, kes nad iganes siis ka ei ole. Tulemuseks on see, et me täitsa ise mängime teisele poolele kaardid kätte.

Selgitan. Üks võimalik variant – seltskond leppis aktsioonis kokku ja said kaabaka kätte koos sellele järgnenud kaabaka poolse vastupanuga kinnipidamisel, mille murdmise käigus kaabakas sai kehavigastusi. Eluline situatsioon. Ja kõik võikski õige olla, kui selle kaabaka kaitsja ei vea aga kaabaka kaitsmiseks kinnipidajaid kohtukulli ette. Sest selgub, et kaabakas ei olnudki kaabakas, vaid heatahtlik kodanik, kes soovis oma auto parkida kohale, kus seisis tsikkel. Ja parimate kavatsustega tahtis tsiklit nihutada 6 meetrit edasi, et oma auto just selle koha peale parkida, kuna just see koht on see, mis tema usuliste tõekspidamiste poolest ta autole parimal viisil sobilik oli. Ja mis siis, et see imelik tundub – kuid leidke karistusseadustikust § mis keelab ratast edasi nihutada, kui nihutaja tegutses tahtest nihutada, mitte varastada. Ja äkki ründas teda talle täiesti ootamatult grupp kurjategijaid, kes olid foorumis eelnevalt kokkuleppinud grupiviisilises tegutsemises ja tekitasid talle hulgaliselt vigastusi. Kõlab kummaline, eks? Aga fakt on see, et tegelane tsiklit ei varastanud ja ka ei kavatsenud seda teha (eks tõendage vastupidist). Ja fakt on see, et grupp isikuid peksis kodaniku läbi eelneval kokkuleppel.
Loomulikult võiks nüüd siin vaielda suvest suveni ja laskuda nüansside rohkesse õigusteadusesse ja varasemasse kohtupraktikasse. Küsimus ei ole aga selles, kas minu käigupealt joonistatud kaasuses on üks või kolmsada nõrka kohta, mida vaidlustada saab, vaid küsimus on selles, kas on vaja tekitada situatsioon, kus tuleb vaidlema hakata ja kus ei ole ette teada, kas ise selle käigus puhtaks ja puutumatuks jääd? Kuni sinna maani välja, et kujutlege seda kaabakat hetkeks täieliku jätisena, kes kannab ka relva ja kogu selle õiglase ja ülla tegevuse käigus paneb hoopis kaabakas lebama ühe või mitu toredat kaasfoorumlast. Taaskord – kes vaielda tahab, saab vaielda ka selle üle, kas klaas on pool tühi või on ta pool täis. Point on vaidlemise mõttes ja eesmärgis.

Kolmandaks. Postituste protsente oma vahel võrreldes, saab selgeks, et üle poolte postitustest võinuksid ka olemata olla. Üle veerandi postitustest on seaduse rikkumist propageerivad. (Mõlemad on reeglite vastased). Vaid piisk alla 9% postitustest sisaldasid ka väärt infot.

Näited erinevatest postitustest: „Mõtsin, et keegi entusiast võiks teha varastatud tsiklitest miski ülevaatliku veebi lehe siia biker.ee alla“ Iseenesest oleks see siin ju olemas, kui informatiivsust ei risustataks üle 200 sisutühja postitusega.

„Ärge välistage fakti, et varas võib ka seda foorumit lugeda ja siis on ta teist alati sammu ees.“ Mis iseenesest on absoluutne tõde! Sest kui varas ei oleks sammu võrra ees, ei oleks ka seda alafoorumit. Kinnituseks olgu ühe teise kasutaja postitus: „Kahjuks pole see ainuke asi mis mul ära viidud ja ma pole tagasi midagi saanud“ – tähendab on varas korduvalt ja korduvalt olnud targem kui kannatanu. Tasub mõelda, kus kohast varas teemakohast infot saab. Kõige muu hulgas, muidugi. Või mõelge kasvõi sellele kasutaja hüüatusele: „Kõik. Seda nüüd küll vaja polnud. Tänud mehed võin oma rattaga nüüd kindlasti hüvasti jätte, vargad ju üldse ei vaata telekat.“ Kus kohast info alguse sai? Ja kui kasvõi üks ratas jääb just selle pärast leidmata, on foorum(lased) keeranud korraliku käki kokku!

Ka sellele kannatab mõelda, kui siin infot jagate selle kohta, kuidas kellegi ratas kaitstud on või lingite seadmetele, mis aitavad kaitset maha võtta. Vabalt võib olla, et Aeru Endel Kükametsast tahaks kellegi ratast omale, aga ei oska immot maha võtta ja on nii loll, et ei suuda ka netist infot otsida, sest 4 klassi vallakoolis pole andnud piisavalt võõrkeele oskust. Siin aga tuuakse emakeeles kõik koju kätte.

Postitused stiilis „Vargust planeerida 7-8 vahele tööpäeva hommikul on tõesti veits liiga julge ja ebaprofessionaalne imo“ on pehmelt öeldes ebaprofessionaalne postitus. Tänu varga sellisele ebaprofessionaalsusele on ratas professionaalselt varastatud ja selline post tundub pigem parastamisena. Kuidas selline postitus ratta leidmisele kaasa aitab?

Kindlasti ei aita politseiga suhtlemisele kaasa postitus stiilis „Politsei näitas mulle tüübi ID kaarti ka“ Mis te arvate, kas see ametnik peale sellise postituse ilmutamist ja oma ülemuse käest kanni saamist on veel nõus kunagi vastutulelik olema? Miks me situme iseenda supikaussi?

Mitte mingisugust kriitikat ei kannata aga näiteks selline postitus „Kui vaja võin peibutiseks anda, aga tingimusel et saan vargale vähemalt 20 korda kannaga näkku panna“ Isiklikult kahtlen sügavalt, et postituse tegija füüsiliselt on võimeline oma jalalihaseid vähemalt 20 korda sellisel moel pingutama, rääkimata juba sellest, et erialases keeles nimetatakse sellist käitumist eriti küüniliseks ja piinarikkaks kannatanu peksmiseks, mis päris kindlasti ei ole keskmise mõistliku foorumikasutaja IQ taseme vääriline.

Argument stiilis „ehk teeb pätid valvsaks ja enam ei varastata“ ei tööta. Pigem vastupidi – peale foorumi lugemist mõistab kaabakas veelgi ettevaatlikum olla, kuna on teadlik võtetest, mida võidakse kasutada ja mida plaanitakse.

Ärge unustage seda, et enamus inimesi on sotsiaalmeediavõrgustikes leitavad ja nende olme on selle kaudu jälgitav. Natukene riskivaba analüüsi ja juba on teada, kes läks kuuks ajaks Soome ja kus ta tsikkel sel ajal kerge saak on.

Ja veel. Enne kui omal käel hakkate uurijad mängima, soovitan politseiga see kooskõlastada, et ei juhtuks nii nagu juhtus kunagi minu rattaga – oma tegevusega soperdasin politsei töö nii kapitaalselt ära, et kaabakat ei saadudki karistada.

Minu jutu point?
Tehke mis õigeks peate, aga varguste teadetetahvel jäägu faktipõhiseks infoallikaks, mitte peldikuseinaks, kus vajalik info upub vedela pasa sisse.