Mootorratturite reisikirjad

Motomatk on see, kui laed mootorrtta varustust täis ja lähed ümbermaailmareisile. Või siis Võrusse. Kui plaanid motomatka ja otsid infot või kaaslast. Just tulid pikemalt tripilt ja soovid oma ägedast matkast mootorratta sadulas muljeid jagada.

Moderaator: Moded

Kasutaja avatar

M.K
Postitusi: 197
Liitunud: 16 Juul 2007, 12:51
Tänatud: 19 korda

Re: Mootorratturite reisikirjad

Lugemata postitus #661 Postitas M.K » 03 Mai 2018, 00:46

Tervist!

Vaatan, et siin on Vietnam varem läbi käinud.
Mõtlesin, et kirjutan ka paari sõnaga viimasest matkast. Inspiratsiooni sai võetud siis Top Geari Vietnami tripist. Sattusin mingihetk Top Geari Vietnami specialit vaatama ning mõtlesin, et midagi sellist teha oleks ju täitsa tore. Sai aga natuke põhjalikumalt ette võetud ja kokku tuli koos tiirutamistega tervelt 2800km.

1.jpg
1.jpg (168.47 KiB) Vaadatud 2832 korda


Otsustamine toimus 01.2018. Ajaliseks raamiks sai valitud kogu märts. 4 nädalat tundus selliseks reisiks paras aeg. Märts pidi ka vihma ja temperatuuri mõttes kõige soosivam kuu motomatkaks olema.

Kõigepealt lennupiletid (Tln-Hanoi-Tln pluss kohalik siselend alguspuntki Hanoi-HCM) Seejärel sai tehtud käik Maanteametisse ning võetud rahvusvaheline juhiluba ja tellitud viisakutse.

Järgmine dilemma oli see, et kas osta ratas või rentida. Lõpuks sai otsustatud rentimise kasuks, et oleks natuke vähem ettearvamatust. Rattaks Honda XR150 ja see sai renditud http://www.tigitmotorbikes.com alguspunktiga HCM ning ära andmisega 4 nädala pärast Hanois. Kubatuur tundub väike, aga kohalikus mõistes on 150cc enduro korralik hiiglane nii suurune kui ka võimsuse poolest. Suuremaid kui 150cc rattaid (meie mõistes tavalisi 600cc rattaid nägin kogu reisi vältel vaid kahel korral).

Liiklus tundus alguses täiesti sõge, aga sellega harjus väga kiirelt. Meeletult ilus maa, kus vaatamist jagub küllaga. Vietnam on motomatkaks loodud. Meeletult palju ilusaid mägiteid, mis tiirutavad ja tiirutavad ning silm puhkas. Panen mõned pildid ka. Kui kellegil on täiendavaid küsimusi, siis tuld.

Jääkohv on põhiline, kui sooja on 36 kraadi.
2.jpg


HCM oma öises vaates
3.jpg


Niimoodi sai kotid algselt rattale pandud. Hiljem nägi see juba palju parem välja.
4.jpg


Teel mägilinna Da Lati suunas
5.jpg
Viimati muutis M.K, 03 Mai 2018, 01:06, muudetud 1 kord kokku.


The price of anything is the amount of life you exchange for it.
Kasutaja avatar

M.K
Postitusi: 197
Liitunud: 16 Juul 2007, 12:51
Tänatud: 19 korda

Re: Mootorratturite reisikirjad

Lugemata postitus #662 Postitas M.K » 03 Mai 2018, 00:49

Da Lati ümbruses sai külastatud kohvifarme

6.jpg


Teel mäest alla ranniku suunas ja rannik ise.

7.jpg


Tavaline vaade hotellitoast. 4**** hotell keset randa (30 eur öö)

8.jpg


Ise tankida ei lasta
9.jpg


Kuulus Hoi Van Pass

10.jpg
The price of anything is the amount of life you exchange for it.
Kasutaja avatar

M.K
Postitusi: 197
Liitunud: 16 Juul 2007, 12:51
Tänatud: 19 korda

Re: Mootorratturite reisikirjad

Lugemata postitus #663 Postitas M.K » 03 Mai 2018, 00:52

Phong Nha koopad olid reisi kõrghetk ning kindlasti kõige tugevam soovitus, kui keegi minemas.

11.jpg


Lõpus sai veel Ha Long Bayd vaadatud ka enne Hanoisse pöördumist.

12.jpg


13.jpg
The price of anything is the amount of life you exchange for it.

Hr.Nõel
Toetajaliige
Postitusi: 1306
Liitunud: 21 Okt 2005, 21:33
Tsikkel: Päris mitu...
Asukoht: Pärnu
Tänatud: 71 korda

Re: Mootorratturite reisikirjad

Lugemata postitus #664 Postitas Hr.Nõel » 03 Mai 2018, 17:49

Väga hea ülevaade. (w) (w)
Kas tuleb lisa ?
Tel. +372 viiskuus 2158üksüks & noelamees@gmail.com
Kasutaja avatar

Macintosh
Maagia ja nõidumine
Postitusi: 5097
Liitunud: 11 Mai 2011, 21:47
Tsikkel: Triumph Tiger 800 ja Kawa w800
Asukoht: Tallinn, Tondi
Tänanud: 548 korda
Tänatud: 480 korda
Kontakt:

Re: Mootorratturite reisikirjad

Lugemata postitus #665 Postitas Macintosh » 03 Mai 2018, 18:00

M.K kirjutas:Mõtlesin, et kirjutan ka paari sõnaga viimasest matkast.

Palju sul peale kiivri muud varustust oli? Kiiver oli ka sealt või võtsite ise kaasa?
Mis sellise resi ligikaudne eelarve on? (lennupiletiteta).
Senised sõiduriistad: Riga 13 → Riga 13 → Minsk MMVZ-3.111 → Voshod K175→→→ Honda Hornet 2002 → Honda Hornet 1998 →Honda CBF500→Kawasaki Versys 650.
Hetkel garaazis: Kawasaki w800 + Triumph Tiger 800
---
Tarkvaraarendus mobiili ja veebi, UI-UX. http://www.digitalfruit.ee
Kasutaja avatar

M.K
Postitusi: 197
Liitunud: 16 Juul 2007, 12:51
Tänatud: 19 korda

Re: Mootorratturite reisikirjad

Lugemata postitus #666 Postitas M.K » 03 Mai 2018, 19:31

Tervist!

Kirjutan natuke lähemalt.

Kõigepealt maksumus.
Olime kaheksi ühel rattal, mis kulusid kindlasti oluliselt soodsamaks tegi.

Lennupilet Tln-Hanoi-Tln -- 640 eur
Moskva lennujaama Business lounge minnes, et elada üle 6h ootamine Moskvas - 27 eur
Kohalik siselend Hanoi - HCM - 80 eur
Viisa - 30 eur
Kindlustuse osas leppisime krediitkaardi omaga - seega 0 eur
Tsiklirent - 200 eur per face (kokku koos lisakindlustusega oli ratas umbes 400 eur. Lisakindlustus tähendas siis seda, et kui me ise ratta ära rikume, siis me ei võlgne midagi.) Ratta bookimiseks võetakse 100USD kaardilt, mis tagastatakse koheselt, kui ratta tagasi annad. Rendiperioodi vältel bookiti kaardilt ka tagatisraha 1900 USD juhuks, kui täiesti ära kaod koos rattaga). See broneering vabastati ka suht kohe peale ratta tagastamist.
Kütus - Kütus 0,72 eur liiter. Läks kokku umbes 60 euro eest. 30 eur per face.
Hooldus - Iga 1000km tagant tuleb Honda esinduse lasta õlivahetus teha. Kaval nipp, millega kliendid rattaid korras hoiavad. Hooldus oli jaburalt odav. Õli ja filtri vahetus maksis Honda ametlikus esinduses 7 eur per kord. 2 hooldust. Seega 7 eur per face.

Ööbimised - kasutasime bookingu appi mobiilis ja tavaliselt päev või 2 ette. Saadavus ning hinna/kvaliteedi suhe oli hea. Ütleks, et keskine ööbimine tuli 7-8 eur per face. --- umbes 200 eur per face.

Söök/jook - Õlu baaris 0,7 eur. Korralik kõhutäis 3 eur.

Muuseumid/vaatamisväärsused - tavaliselt mõned üksikud eurod. Mõned giidiga tuurid olid kallimad, mis sügavale džunglisse viisid ja koobastesse, mis turimsikärast kaugel eemal. Need maksid kuni 50 eur per face, aga olid seda ka väärt.

Absoluutselt kõik kulud kokku 4 nädalat umbes 1900 eurot per face.



Varutus:
Lõunas on oli väga palav. Põhjas nagu meie suve parimad päevad. Seega mingit mõistlikku varustust seal väga kanda ei õnnestu.
Enda kiivri võtsin Eestist kaasa. Ühe kiivri ostsime kohapealt. Õhuke ja hele pikkade käistega särk. Soovitavalt kraega, et kukal ära ei põleks. Vanadest teksadest tegin lühikesed teksad ning põlvede ümber võrkpalli põlvekaitsmed, et pidada natuke tuult ja minimaalselt natukene paremat tunnet tekitada. Kätte läksid jõusaali kindad, et peopesa päris paljas ei oleks. Korralikud kindad võtsin kaasa, aga kätte ei pannud.
Windstopperi spordijakk oli ka vahepeal päris hea asi, mida peale visata, kui harva külmemat tuult tuli. Soe pesu ja fliis oli igaks juhuks kotis olemas. Vaja ei läinud. Kohapealt ostsime ka korralikud vihmakeebid, mis igaks juhuks valmis olid. 2800 km kohta saime vihma tegelikult vaid kokku 30 km. Ühel päeval 20 km ja ühel teisel päeval 10 km. Ses osas tasus eeltöö ajavaliku osas kuhjaga ära. Kohalikud kiirused on tegelikult ikkagi pigem väiksed.
See natuke parandab enesetunnet puuduliku varustuse osas. Kohalikud ei kihuta. Linnas on väga tihe ja keegi üle 30-40km/h ei sõida. Maanteel on üldine tempo 60-70km/h. Vahel harva tühjas kohas ja hea tee korral saab 80km/h sõita. Üle 80km/h pole mõtet pushida.

Ratas:
Esialgne ratas oli vaid 3 kuud vana ja teinud 4 reisi (läbisõit 10 000km). Väga värske olemisega. Kahe inimese korral panevad nad pikema pakiraami, et saaks rohkem kotte mugavalt külge pookida. Annavad spandrid ka kaasa. Mõned spandrid võtsin siiski igaks juhuks ka kodust kaasa.
Mainisin enne, et vihma saime vähe. See üks harv kord oli aga vihm nii tugev, et ratas andis täielikult otsad. 20km enne Hoi Ani avas keegi taevaluugid. 5km sõitsime nagu läbi veeseina. Siis hakkas ratas puterdama ning jõud kadus ja suri välja. Lasin rattal natuke taastuda ning sain ta läbi häda kuidagi uuesti käima ning väga jõuetu mootoriga ka kuidagi Hoi Ani ära. Ilmselt sattus vesi kuhugi, kuhu ta sattuma poleks pidanud. Mul ei olnud aga ei teadmisi ega tööriistu, et selle ratta tervist parandada. Kirjutasin Whatsappis rendifirmasse, et selline jama. Hommikul oli uus ratas olemas ja vana ratas viidi minema. 5+ teenindus seega!! Piltide pealt on ka näha, et algne puna-must ratas asendus valgega. Teine ratas oli juba üsna eakas. 2a vana ja 29 000 km, aga töötas nagu kell. Nad ütlesid, et nad hoiavadki rattaid kuni 2 a või 30 000 km. Seega oli see kasutusperioodi lõpus. Kütust võttis xr150 ülivähe. 2.2-3.0 l /100km. Enduro on hea valik Vietnamis. Otsest vajadust pole, aga avab võimalusi keerata sinna kuhu muidu ei keeraks ja kasutasime seda võimalust üsna ohtralt. Navigeerimise ja ka muu elu tarbeks sai võetud kohalik sim kaart (8 eur kuu aega piiramatu 4G internet).
Telefon lenksu peale, google maps lahti ja tuld.


Liiklus:
Liikluse loogika on teistmoodi kui meil. Kui meil on reeglitepõhine liiklus, siis seal on reaktsioonipõhine liiklus. Kõik võivad teha kõike, aga pead seda lihtsalt tegema piisavalt aeglaselt ja rahulikult, et kõik jõuaksid reageerida. Lihtsalt ei tohi tõmmelda ja rahulikult vooluga kaasa minna ning kõik toimib. Ühtegi õnnetust ise ei näinud. Siiski kuulsin, et iga päev hukub Vietnami teedel 30 inimest. Seal on ka aga 55 miljonit mopeedi/mootorrattast.
Ennast reaalselt ohtlikust olukorrast ei leidnud. Pimeda peale jäämist (eriti maanteel) siiski väldiksin. Paar korda juhtus ning ega see meeldiv ei ole.
Kõik veokid lükkavad täistuled sisse ning ega nad neid välja ei võta. Lõpuks ei näe keegi mitte midagi.

Sõit ise:
Tuleb planeerida rohkelt aega. 100km seal ei ole 100km meil. Meil tuli keskmiselt mingi 120km päevas. Reaalsuses kujunes see nii, et sõitsime 240km ja siis mingi päev jälle ei sõitnud üldse. Kõige pikem päev oli 400km ning see oli 09.00-21.00 sõidupäev. Aeg lihtsalt sulab ära selle liiklusega. Politseid nägime, aga kinni ei peetud.


Marsuudi planeerimine:
Tigit annab kaardi kaasa, et milliseid teid nad soovitavad sõita ning millistes majutustes ööbida. Üldiselt töötas see superhästi.
Oli aru saada, et suunatakse õigetele teedele ning õigetesse ööbimistesse. Paljud ööbimised ilusates kohtades olid sellised, kus tuumiku moodustasidki ratastega across Vietnam reisi tegevad sellid. Seega õhtuse õlleklaasi taga jätkus juttu kauemaks. Mitmete sellidega sai ka pikemalt koos sõidetud. Võib täitsa üksi minna ning esimesest tsiklimajutusest leiad endale teekaaslased kas või kogu reisiks.


Kokkuvõte:
Väga hea hinna/elamuse suhtega reis. Kõik on üsna äge ja eksootiline, aga samas piisavalt turvaline, et mingit ebameeldivat tunnet ei oleks.
Kogu asjaajamine oli sujuv ning kõik oli palju lihtsam, kui paberil alguses tundus.
Soovitan kõigile soojalt! Kui kellegil on veel spetsiifilisi küsimusi, siis vastan meeleldi.

:bsmile:
The price of anything is the amount of life you exchange for it.
Kasutaja avatar

kurisookaru
Postitusi: 389
Liitunud: 13 Apr 2004, 19:15
Tsikkel: Yamaha Super Tenere
Asukoht: Vetla-Tallinn-Vetla
Tänanud: 5 korda
Tänatud: 36 korda
Kontakt:

Re: Mootorratturite reisikirjad

Lugemata postitus #667 Postitas kurisookaru » 24 Mai 2018, 19:54

Juba motoaegade algusest on teada, et matkamine on lahe, eriti motomatkamine.

Ja et tublid motomatkalised meie pisikest rahvast laias maailmas tutvustavad trötsides ilmastikuvõlusi ja erinevaid liikluskultuure, otsustati Kurisoomoto eestvedamisel koos Bikeman ja Streetmoto`ga kaugeimal käinud matkalisi premeerida auhindadega.
Esikoht saab www.bikeman.ee`ilt Rebelhorni sõiduülikonna!!!
Teise ja kolmanda koha auhinnad paneb välja www.streetmoto.ee
Kurisoomoto asi on kokkuvõtted teha ja võitjad välja selgitada.
Kogu info osalemaks leiate:
http://kurisoomoto.com/rebelhorn-matkavoistlus

Ei ole vahet kas avastasid esimest korda Lätit või rüüpasid kusagil Mongoolias kumõssi, jaga oma seiklust inspiratsiooniks ka teistele

:bsmile:

Karu
Sõida ise ja lase teistel ka sõita
----------------------
Yamaha Super MatkaMudaKolakas XTZ
http://www.kurisoomoto.com Kesk-Eesti Tuur 2018
http://www.streetmoto.ee

VonSten
Postitusi: 24
Liitunud: 17 Aug 2017, 20:02
Tsikkel: CB 750 Seven Fifty
Tänatud: 3 korda

Re: Mootorratturite reisikirjad

Lugemata postitus #668 Postitas VonSten » 09 Juul 2018, 12:35

Olin eile nädalavahetuse tripil Lublinisse kui kuskil Krasniku ja Rzeszowi vahel sattus minus mööduma punt Eesti numbritega matkaselle. Jõlkusin natuke aega isegi sabas kuni oli vaja tanklasse keerata. Vahva kohtumine igaljuhul. Kas foorumlased ?
Kasutaja avatar

Luik
Postitusi: 82
Liitunud: 13 Mär 2006, 19:10
Tsikkel: Honda NC750X DCT
Tänanud: 7 korda
Tänatud: 16 korda

Re: Mootorratturite reisikirjad

Lugemata postitus #669 Postitas Luik » 30 Juul 2018, 13:03

Kanada (Ontario, Quebec) ja USA (Maine, New Hampshire, Vermont, New York state) Juuli 2018.

Ma eriline reisikirjade kirjutaja pole, aga panen siiski nüüd Juulis tehtud tiirust paar sõna kirja. Et järgmistel minejatel mingi aimdus tekiks - eriti paljud eestlased just sinnakanti pole seiklema sattunud. Mingil määral on see muidugi ka põhjendatud, sest maailmas on ka palju huvitavamaid piirkondi. Aga et mul Toronto kanti ka muidu asja oli, siis otsustasin kauemaks jääda ja tsikliga väikese tiiru teha. Siin on enam-vähem kaardijoon tehtud ringist, kus mõned lõigud küll puudu on - kas unustasin salvestama panna või siis jooksis telefon kokku. Kokku tuli natuke alla 4000 km ja seda 10 päeva jooksul.
reisi-kaart.jpg
Veidike puudulik kaart

Esimene küsimus oli muidugi, et kust ratas saada. Hakkasin juba varakult uurima ja üllatuslikult leidsin, et ega neid tsiklirendi kohti seal piirkonnas just liiga palju pole. Lõpuks õnnestus siiski http://www.motorcyclerentaltoronto.com kaudu kinni panna üks Moto Guzzi Stelvio. Kui aga kohale jõudsin ja teda andsin, kui pikka ringi plaanin, siis pakuti mulle siiski 1000-st V-Strömi, pidi kindlam olema, et tagasi jõuan :-)

Panin siis Toronto eeslinnast ajama ja esimeseks eesmärgiks oli linnavööndist välja jõuda. Sisuliselt on seal piiri ääres Torontost Montrealini välja üks lai kiirtee ja selle ümber üks suur linn - ei tundunud liiga huvitav. Eriti sellise kuumalainega, mis sel ajal Kanadas oli - +35 kraadi varjus oli üsna igapäevane. Rihtisin rohkem põhja poole, kus on mõnusad külakesed ja rahvuspargid. Esimese öö olingi Algonquini rahvuspargis. Poole tee pealt ostsin kohalikust Motoneti sarnasest poest telkimisvarustuse ja see osutus väga heaks mõtteks. Motellide ja hotellidega oli Juulis totaalne ikaldus ja kui midagi ka oli, siis olid hinnad laes. Kämpasid on seal aga meeletus koguses ja kuigi telkimine on kanadalaste rahvusspordiala, siis mõne vaiksema kohakese leidis alati. Muidugi ka kämpingute hinnad olid võrreldes Euroopa kämpadega üsna kõrged (12-28€ öö), aga neid oli palju ja nad olid korralikud - dušš kulus sellise kuumaga väga ära ja mõnes kohas sai ka kohvi ja praetud muna hommikuks. Metsik telkimine on keelatud aga teoreetiliselt võimalik, kui leida sobiv koht. Selliste kohtade leidmine võtab aga aega ja seetõttu jäi see mul proovimata.
camping2.JPG
Tüüpiline kämping

Teisel päeval hiilisin Ottawast mööda Mont Tremblanti ümbritsevatesse mägedesse ja kui eelmisel päeval olid mõned üksikud mõnusalt kurvilised teed ette jäänud, siis seal oli neid kohe palju. Teekatte kvaliteet seejuures oli üsna kõikuv väga heast kuni täiesti kohutavani välja ja ka kruusateed tuli iga natukese aja tagant ette. Nii et sellise hooga nagu näiteks Austrias kindlasti lasta ei saanud - kunagi ei teadnud, mis tee kurvi tagant vastu vaatab. Et õhk kiskus väga paksuks ja õhus oli selgelt tormi tunda, siis otsustasin mingi kindlama katusealuse otsida ja valisin bookingust odavaima B&B mõnekümne km kaugusel linnakese nimega Sainte-Agathe-des-Monts. Mont Tremblant asula ise on "rikaste ja ilusate" suusakuurort ja ka suvel on seal kõik vähemalt 2-3 korda kallim kui ümbruskonnas. Ööbimiskoha üles leidmine aga polnudki nii lihtne, sest olin ju Quebecis ja väljaspool turismipiirkondi seal mitte keegi mitte midagi peale prantsuse keele ei räägi. Üritasin oma tunnikese kohalikega mingit sidet luua, et kas keegi sellenimelise B&B olemasolust midagi teab, aga nagu peaga vastu seina oleks jooksnud. Lõpuks sai siiski ühe majakese teiselt korruselt (ilma ainsagi sildita) öömaja üles leitud ja hirmpalavasse tuppa end külili visatud. Ja selgus, et ikkagi oli õige otsus - poole tunni pärast hakkas meeletu äikesetorm, mis kestis kogu öö.
BandB.JPG
B&B - ainsaks tähiseks majanumber (622) ukse kõrval :-)

Järgmisel hommikul ärgates oli lootus suur, et ehk on pärast äikest jahedam, aga see lootus kustus kiiresti. Tundus suisa, et oli veel palavamaks läinud - kui selline asi üldse võimalik on. Pidin kokku saama Montreali eeslinnas elava kooliõega ja sinna siis üritasingi suunduda vältides kiirteid ja nendel esineda võivaid ummikuid. Nimelt on Kanadas ja ka USA kirdeosas ummikust tsikliga mööda sõitmine või ridade vahel sõitmine täielik tabu. Kindlasti saad kohalike sõimu osaliseks ja kui veel politsei peaks nägema, siis on ai-ai-ai. Kogu reisi jooksul ei näinud ma ühtegi ridade vahel sõitvat tsiklit - kõik istusid koos autodega ummikutes. Ja kui väljas juhtub 35 kraadi sooja olema siis ... ei taha. Aga õnnelikult (s.t. ummikutes istumata) ma Montrealini välja jõudsin ja õhtu sai mõnusalt külma õlle, kaasa veetud Vana Tallinna ja kooliaegsete mälestustega veedetud.
Jacques-Cartier_rahvuspark.JPG
Jacques-Cartier rahvuspark

Neljanda päeva hommikul surusin end Montrealist põhja poolt mööda, sest sõbranna jutu järgi olevat linnas (mis asub saarel) pooled sillad remondis ja seetõttu linn ise üks suur liiklusummik. Lisaks polevat Montreal mitte jus eriti huvitav linn. Pigem soovitas Quebec Cityt kaema minna ja sinna poole siis nina pöörasingi. Quebec Citys olid käimas mingid meeletult suured pidustused - kogu linn inimesi ja kontserte ja esinejaid täis, aga oma olematu prantsuse keele oskusega ei saanudki ma päris täpselt sotti, et mis pidustused need nüüd täpselt olid. Tundus mingi Quebeci rahvuspüha olevat - kõik nägi väga patriootlik välja ja valge ristiga sinilippe nägi kõikjal. Eks nad seal siiamaani põevad seda päris kõvasti, et 1995 a iseseisvusreferendum läbi ei läinud ja nad ikka veel suure (ja inglisekeelse) Kanada osad on. Ega nad inglise keeles sinuga suhtlema väga ei kippunud ja asi läks natuke paremaks alles siis, kui enda Ontario numbrimärgiga rattale sini-must-valge külge riputasin. Siis said aru, et olen kaugemalt, ja olid valmis ka ingise keeles veidi lobisema. Õhtuks oli aga linnamelust jälle kopp ees ja parkisin ennast veidi põhja pool asuvasse Jacques-Cartieri nimelisse rahvusparki kämpingusse.
eesti-lipp.jpg
Aitas vahel kohalikel inglise keelest aru saada :-)

Viienda päeva esimese poole sõitsin edasi mööda St. Lawrence lahe kallast. Sealne loodus meenutas väga Norrat ja ka teed olid mõnusalt norralikud - kurvikad ja heas korras. Samuti oli lahe kaldapeal temperatuur peaaegu talutav. Laht läks aga üha laiemaks ja ühel hetkel vaatasin, et nüüd on küll viimane hetk sellest üle sõita ja USA poole suunduda. Paar tundi praamiga ja mõned kilomeetrid veel maanteed ja olingi Quebecist väljas New Brunswicki provintsis, kus võis ka inglise keeles end hästi taas tunda. Et ümbruskonnas ühtegi korralikumat kämpingut ei kohanud ja pesemine tundus väga vajalik, siis jäin öömajale paar km USA piirist olevasse motelli Edmundstoni väikelinnas.

Järgmisel hommikul saigi mingi kohaliku laohoone tagant USA piir ületatud. Või ega see nüüd nii lihtsalt kah läinud - arvatavasti ei olnud neil seal kaugemad turistid just igapäevane nähtus ja nii pidid nad päris pikka aega omavahel arutama, et mida minuga ette peaks võtma. Lõpuks klammerdati passi vahele üks leheke ja sooviti head teed. Olin siit-sealt lugenud, et Maine osariigi rannikuäärne tee pidi üliäge olema ja nii ma mööda piiri otse lõunasse kihutasingi. Piiriäärne tee ise oli suht igav, vaid vasakule (Kanada poole) aeg-ajalt avanevad vaated tegid tuju rõõmsamaks. Rannikule jõudsin üsna õhtu eel ja selgus, et kõik teisedki olid sinna juba kohale jõudnud. Rannaäärsed sadamalinnad olid turistidest pungil ja rannikutee ise üks teosammul veniv liiklusvool. Pooled autodest vedasid paate järel ja teine pool pilvelõhkuja-mõõtu haagissuvilaid. Ja iga vähegi kaunim kaljunukk mere ääres nägi välja kui Lauluväljak Õllesummeri ajal. Ööbimiseks leidsin reisi kõige kallima ja samas kõige nigelama motelli ja otsustasin hommikul sealt kandist sääred teha.

Reisi seitsemendal päeval nautisin veel hommikupoolikul natuke mereäärset suhtelist jahedust ja seejärel pöörasin lenksu White Mountain nimelise rahvuspargi poole. Selles pargis asuvad idaranniku kõrgeimad tipud ja et olen täielik mägedehull, siis need pidi kindlasti üle vaatama. Mägedesse jõudsin pärastlõunal ja need olid ägedad küll. Mis aga puud oli, olid ägedad mägiteed. Sellist korralikku, Euroopa mõistes kurvilist mägiteed sealt ei leidnudki. No Ameerika mõistes kurvilisi oli muidugi küll :-) Tuuritasin veidi ringi ja maandusin mõnusasse kämpasse mägede vahel.
rong.jpg
Rong mäetippu. Kunagi oli see raudtee ühendatud kogu Ameerikat katva raudteevõrguga, nii et said suvalisest USA punktist otse Mount Washingtoni tippu sõita.

Hommikul otsustasin Mount Washingtoni mäge vaatama minna ja kämpa poolt sellele lähenedes avastasin, et päris tippu saab vaid rongiga (need Ameeriklased on ikka vähe hullud). Egas midagi, ostsin pileti ja käisin ära, iseenesest päris huvitav kogemus. Tipust nägin muidugi ära, et teiselt poolt mäge tuleb ka tee tippu ja rongiga alla jõudes hüppasin sadulasse, ringiga ümber mäe ja teiselt poolt teed mööda taas üles. Loomulikult selgus, et tippu viiv tee on tasuline ja ca 10 mph liikuvaid ameeriklasi täis. Aga mõnus oli ikkagi. Pea 2 km kõrgusel oli isegi temperatuur täiesti talutav ja ümbruskonnale avanevad vaated kui just mitte päris miljonit, siis ikka üsna mitme nulliga numbrit väärt. Aga aeg hakkas vaikselt peale sundima ja õhtuks pidin mäde vahelt lahkuma ja lääne poole edasi kimama. Vermonti osariigist sai pea ühe jutiga läbi sõidetud ja õhtuks jäin New Yorgi osariigi piiri lähedusse järjekordsesse imekaunisse rahvusparki telkima.
mount-washington.JPG
Mount Washington - 2000 m kõrgusel oli temperatuur täitsa talutav.

Üheksanda päeva veetsingi mööda erinevaid rahvusparke läbivaid teid lääne poole sõites ja seal leidus korralikke tsikliteid päris hulganisti. Küll aga hakkas V-Strömi vaevama juba üsna viimase piirini välja veninud kett. Reisi alguses oli see just äsja pingutatud aga ju siis oli tegemist vana ketiga - igatahes hakkas ta ühel hetkel juba vastu keskharki käima, korralikult kolisema ja eag-ajalt ka katkuma. Tööriistu loomulikult midagi kaasas polnud ja seetõttu ei jäänudki muud üle, kui keskhark puutükiga madalamasse asendisse sundida, hoog veidi maha võtta ja rahulikult edasi kulgeda. Õhtuks maandusin Watkins Glen nimelisse rahvusparki, kust leidsin oja poolt uuristatud maalilise kanjoni ning selle serval kohe kogu reisi suurima, üle 300-platsilise kämpingu. Ehk tegemist tüüpilise turistilõksuga. Aga kämpas olid platsid siiski piisavalt eraldatud ja inimesed küll äärmiselt jutukad aga väga mõnusad ja rahulikud. Poole ööni pidin küll seletama, et kes ma olen ja kust ma tulen ja miks, aga see aitaski kenasti aega mööda saata hetkeni, mil temperatuur oli telki pugemiseks piisavalt langenud.
watkins-glen.JPG
Watkins Glen

Juba kord turistilõksudesse langenuna sõitsin järgmisel päeval Niagara Fallsi ja veetsin suurema osa päevast seal - algul USA poolel ja hiljem juba Kanada poolel. Läbi Buffalo Niagara Fallsi sõitmine oli muidugi omaette kogemus - ilma korraliku navita tiirutaksin arvatavasti siiamaani sealsetel 4-5-tasandilistel kiirteedel, kus keskmine sõidukiirus oli 120+ km/h ja peale- ning mahasõidud järgnesid üksteisele paariminutiliste vahedega. Ja päeva teine tipphetk oli muidugi ka Rainbow Bridgel lauspäikeses piiriületust oodata, et kas saan kuumarabanduse enne piiripunkti läbimist või ei - seis oli üsna 50/50. Joad ise olid muidugi muljetavaldavad aga neid ümbritsev turismitaristu siinkirjutaja jaoks natuke liig. Reisile punkti panemiseks sobis aga hästi. Ööseks vajusin Hamiltoni lähedal motelli, mis jäi tsikli rendipunktist vaid mõnekümne km kaugusele, et järgmisel päeval mitte liialt higisena lennukisalongi jõuda.
niagara-falls.JPG
Niagara Falls USA poolt vaadatuna

Ja siis saigi hommikul V-Ström tagasi antud ja reisile joon alla tõmmatud. Rendifirma omanikuks oleva äärmiselt sümpaatse rumeenlasega sai veel kõvasti muljetada ja et juttu jätkus, siis viskas ta mind veel oma autoga Toronto lennuväljale ära. Oma ostetud matkavarustuse jätsin rendipunkti, nii et kui mõni eestlane peaks minema sinna ratast laenutama, siis arvatavasti saaks telkimisvarustuse soovi korral tasuta kaasa. Sealkandis on telkimine igal juhul way-to-go.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kuigi kindlasti maailmas on ka huvitavamaid ja odavamaid piirkondi, siis kindlasti tasus see ring tegemist ja paigad külastamist. Inimesed seal on väga suhtlemisaltid ja kohaliku elu-olu tundmaõppimine oli minu jaoks vaat et huvitavamgi, kui kõik vaatamisväärsused.

Kui kellelgi plaan sinnakanti minna ja soovib rohkem infot, andku aga märku.

Hr.Nõel
Toetajaliige
Postitusi: 1306
Liitunud: 21 Okt 2005, 21:33
Tsikkel: Päris mitu...
Asukoht: Pärnu
Tänatud: 71 korda

Re: Mootorratturite reisikirjad

Lugemata postitus #670 Postitas Hr.Nõel » 31 Juul 2018, 10:02

Väga hea ja haarav lugemine. :bsmile: :bsmile:
Pildid ka... (w) (w)
Kas on rohkem pilte ka kuskil avalikult näha??
Kui saladust pole, siis missugune oli finantsplaan ja kulu? Tsikli rent, kütus, ööbimine jne.
Tel. +372 viiskuus 2158üksüks & noelamees@gmail.com
Kasutaja avatar

Luik
Postitusi: 82
Liitunud: 13 Mär 2006, 19:10
Tsikkel: Honda NC750X DCT
Tänanud: 7 korda
Tänatud: 16 korda

Re: Mootorratturite reisikirjad

Lugemata postitus #671 Postitas Luik » 31 Juul 2018, 11:30

Hr.Nõel kirjutas:Kas on rohkem pilte ka kuskil avalikult näha??
Kui saladust pole, siis missugune oli finantsplaan ja kulu? Tsikli rent, kütus, ööbimine jne.


Kahjuks pole ma ka eriline pildistaja ja seega laiemale üldsusele huvi pakkuda võivat pildimaterjali eriti ei ole. Neid "minu tsikkel kusagil praaminurgas" või "mina mingisugusel tänavanurgal kesteabmislinnas" pilte ei hakka üles panema :)

Finantsplaanist.

Tsikli rent 10 päevaks oli ca 700 €. See sisaldas küll ainult kohustuslikku liikluskindlustust (mis katab veelgi vähem, kui Eesti kohustuslik kindlustus), sest Ontario provinsis ei ole välismaalasel kaskot ega muud ägedamat kindlustust puuduliku seadusandluse tõttu ka teoreetiliselt võimalik osta. S.t. kogu vastutus on sisuliselt rentijal. See oli rendifirma omaniku sõnul ka põhiline murekoht, et miks seal rendifirmasid nii vähe on.

Kütus oli Kanadas ca 2/3 Eesti hinnast ja USAs veel veidi odavam. Tavaliselt tankisin ca 20 liitrit ja summad selle eest jäid 14 $ kanti (12 €). Ehk kogu reisi kütusekulu jäi kusagile 120-150 € vahele.

Ööbimised kämpades 12-28€ (5 ööd), motellides 35-70€ (4 ööd). Kokku ehk ca 250 €. Telkimisvarustus oli ca 60€ kokku (telk, madrats, magamiskott).

Teeäärsetes söögikohtades söömine oli üsna sama hinnaga, mis Eestis, mõnedes turismipiirkondades siiski tunduvalt kallim. Poodides toit ja õlu sageli isegi odavamad, kui Eestis.

Praamipiletid olid suhteliselt kallid, üle St. Lawrence lahe küsiti 2 tunnise sõidu eest ca 40€.

Ehk kokkuvõttes minule tavapäraselt sain veidi üle 100€/päev hakkama, kui tsiklirenti mitte arvestada.
Kasutaja avatar

ranel
Postitusi: 1571
Liitunud: 21 Nov 2010, 22:55
Tsikkel: Suzuki 600 GSXF, Transalp 600
Asukoht: Tartu
Tänanud: 33 korda
Tänatud: 117 korda

Re: Mootorratturite reisikirjad

Lugemata postitus #672 Postitas ranel » 17 Sept 2018, 22:12

Üks väheke klassikalisema marsruudiga motoreis. Ranel ja sinilind123 käisid Põhja-Venemaad transiitimas ja Norrat avastamas. Üks ratas tuli viimased kilomeetrid haagises koju.

Täpsemalt saab lugeda siit.
https://tsiklireisid.blogspot.com/2018/ ... dheim.html
Kerghaagise rent 2.75x1.5x0.25 koos tasapindtendiga. 1-3H 7EUR, 3-6H 10EUR, 6-12H 13EUR, 12-24H 16 EUR. Hinnad sisald. KM.
Asjade vedu kerghaagisel koos autoga 15EUR+0.4EUR KM. 55684121
Mootoritõstuki rent Tartus 6 eur päev.
Kasutaja avatar

Macintosh
Maagia ja nõidumine
Postitusi: 5097
Liitunud: 11 Mai 2011, 21:47
Tsikkel: Triumph Tiger 800 ja Kawa w800
Asukoht: Tallinn, Tondi
Tänanud: 548 korda
Tänatud: 480 korda
Kontakt:

Re: Mootorratturite reisikirjad

Lugemata postitus #673 Postitas Macintosh » Täna, 07:51

ranel kirjutas:Üks ratas tuli viimased kilomeetrid haagises koju.

Kui vähe või palju sellest Twini rummust lõpuks järele jäi?
Senised sõiduriistad: Riga 13 → Riga 13 → Minsk MMVZ-3.111 → Voshod K175→→→ Honda Hornet 2002 → Honda Hornet 1998 →Honda CBF500→Kawasaki Versys 650.
Hetkel garaazis: Kawasaki w800 + Triumph Tiger 800
---
Tarkvaraarendus mobiili ja veebi, UI-UX. http://www.digitalfruit.ee
Kasutaja avatar

Alterjor
Postitusi: 80
Liitunud: 29 Okt 2015, 18:32
Tsikkel: Tiger 800 XC / Yamaha FZ1S
Asukoht: Tallinn
Tänanud: 1 kord
Tänatud: 4 korda

Re: Mootorratturite reisikirjad

Lugemata postitus #674 Postitas Alterjor » Täna, 08:09

Macintosh kirjutas:
ranel kirjutas:Üks ratas tuli viimased kilomeetrid haagises koju.

Kui vähe või palju sellest Twini rummust lõpuks järele jäi?

Äkki see ?

grahv
Postitusi: 988
Liitunud: 26 Jaan 2005, 15:37
Tsikkel: VX, GSX, Pegass
Asukoht: Hiiumaa
Tänanud: 2 korda
Tänatud: 20 korda

Re: Mootorratturite reisikirjad

Lugemata postitus #675 Postitas grahv » 14 minutit tagasi

ranel kirjutas:Täpsemalt saab lugeda siit.

Kas selle megakirve panite pätsu kuskilt või oligi reaalselt kodust kaasas, et vahepeal kohalikelt puudelõhkumisega bensuraha teenida??? :D

Rattalaagritest... Tuttav pikaotsamees vahetab igal talvel kõik laagrid olenemata seisukorrast ja paar varulaagrit on tal ka kaasas. Lisaks lasi tagahammasratta rummu kahele laagrile ümber teha. Õppis samuti oma kogemustest kuskil kaugel.

Aga tore lugemine...

G




Mine “Motomatkamine”

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 5 külalist