Mootorratturite reisikirjad

Motomatk on see, kui laed mootorrtta varustust täis ja lähed ümbermaailmareisile. Või siis Võrusse. Kui plaanid motomatka ja otsid infot või kaaslast. Just tulid pikemalt tripilt ja soovid oma ägedast matkast mootorratta sadulas muljeid jagada.

Moderaator: Moded

Kasutaja avatar

urmas66
Toetajaliige
Postitusi: 5112
Liitunud: 29 Jaan 2011, 11:52
Tsikkel: Yamaha TDM 850
Asukoht: Harjumaa, Saue vald
Tänanud: 1039 korda
Tänatud: 231 korda

Re: Mootorratturite reisikirjad

Lugemata postitus Postitas urmas66 » 07 Nov 2019, 20:01

Raki kirjutas:
07 Nov 2019, 09:53
Spoiler
Näita
joha123 kirjutas:
06 Nov 2019, 19:47
päris huvitav on algusaaja reisikirju lugeda ja tõdeda, et põhja-lõunasuunalise liikluse kiire areng kiirema liikumise poole on ilmselt 10 aasta pärast nii, et Eestist hüppad kiirteele ja kusagil Malagas keerad randa. kuna sagedamini tuli endal Poolat läbida, siis 15 a tagasi oli see tõsine extreem kui rekkadega rallit sõita sai ( oli aeg, kus lubati rekkadel karjakaupa kolonnis sõita ja ruumi oli vaid napilt 2 rajale). Varsavisse võisidki ära eksida ja nüüd nii läbi sõita, et näed vaid müraseinu.
reisikirjad on koolipoistele paras maateaduse lähiajaloo õppimiseks.
ehk kui veel kellelgi sahtlis ja pildigaleriis miskit vedeleb, siis lükake nüüd üles. suvel pole aega kirjutada ega lugeda.
Ma usun et suurem osa sellest endisest Poolat külasid läbivast "kiirteest" on alles. Kes tahab nostalgitseda saab sõita läbi poola ka nii, et iga 5km tagant on vaja kiirus 50ni pidurdada ja mingist väiksest külast läbi sõita.
Ei oska Poola ja selle läbimise kohta küll midagi halba kosta. Suur maa ja lahke rahvas.Head ja odavat toitu igal pool,ööbimised odavad,aga kvaliteetsed. Olen puhkuse reisil Poolat mitmeid kordi läbinud ja igakord erinevaid teid sõitnud. Poolat tuleb võtta kui puhkuse osa ja siis pääsed sellest transiit kihutamise stressist. Poolat saab transiidina läbida paari päevaga stressivabalt väiksemaid teid kasutades ning elu nautides.Siiani on mul veel plaan üks moto puhkus puhtalt Poolale pühendada. Puhkus pole minu jaoks kihutamine,puhkust tuleb võtta rahulikult ja mõnuga.Vahet pole kas sõidad aadria-vahemereni 3 või 5 päevaga. Või vahe ikkagi on,3 päevaga oled kohale jõudes tülpinud ja väsinud ,aga 5 päevaga oled mõnuga kohale jõudnud.
Samas Eestil on teedehituse kohapealt ikka väga palju Poolast eeskuju võtta. Neljarealine tee puudub ainult Leedust sisendes Bialystoki suunas(Poolale teisejärguline suund),aga igalt poolt mujalt ja kõigi suuremate linnade ning Varssavi vahel on täna kiirteed olemas ja väga head kiirteed kusjuures.Isegi Kalingradist saab Varssavisse kiirteed mööda. Teed on üldjuhul parema kvaliteediga kui enamus saksa teid täna on. Kiirus lubatud 140km/h.


Sõidetud rattad:Riga-d erinevad,Turist T200 73`,Jawa`d erinevad ,Honda Varadero XL 1000 99`,Yamaha TDM 850 97`...
ML-Transport AS
Kiired kaubaveod Tallinn-Helsinki,Helsinki-Tallinn
Kaubavedu Scandinaavias ja Baltimaades.
Kasutaja avatar

akvanaut
Postitusi: 132
Liitunud: 04 Jaan 2014, 02:38
Tsikkel: xt660z, wr450f,V-strom,Jawa
Asukoht: Pildiküla
Tänanud: 16 korda
Tänatud: 42 korda
Kontakt:

Re: Mootorratturite reisikirjad

Lugemata postitus Postitas akvanaut » 21 Nov 2019, 02:26

Siin siis Keenia ja Uganda tripi veidi täiendatud päevik ja pildid:
http://meelis.pri.ee/reisid/moto2019/

Kasutaja avatar

romulus
Postitusi: 524
Liitunud: 26 Mär 2007, 21:05
Asukoht: Tartu/Ida-Viru
Tänanud: 8 korda
Tänatud: 14 korda

Re: Mootorratturite reisikirjad

Lugemata postitus Postitas romulus » 21 Nov 2019, 09:42

Väga muhe jutt, tegi päeva kohe heaks :) Tänud!

Delta, Tuula Turist 200M '78, Dnepr MT-9 '72, Dnepr MT-10-16 '88, Suzuki GSX600F '90, Africa Twin '97, Iz 56 '61
Kasutaja avatar

Stinger
Postitusi: 145
Liitunud: 12 Juul 2010, 23:38
Tsikkel: Honda CB500X
Tänanud: 8 korda
Tänatud: 39 korda

Re: Mootorratturite reisikirjad

Lugemata postitus Postitas Stinger » 22 Nov 2019, 08:56

akvanaut kirjutas:
21 Nov 2019, 02:26

Siin siis Keenia ja Uganda tripi veidi täiendatud päevik ja pildid:
http://meelis.pri.ee/reisid/moto2019/

Tänud jagamast, keskmise eurooplase jaoks ikka täitsa ekstreemne sihtkoht - eriti veel mootorrattaga. Tundub et sellise reisi juures on kõige suurem "aga" kuidas saada mõistlikus töökorras ratas. Võibolla on see asjatu hirm, aga seda ei tulnud ette et mingid mürgised maod ja ämblikud kipuvad tulema küljealla lugusid rääkima?

Honda CB500X 2018a Rallyraid L2.
Honda Dominator Nx650 1994a. - igavene projekt
Ajalugu:
Bmw GS1150A 2002a. - 2 hooaega
Honda Transalp XL650V 2001a. - 7 hooaega
Kasutaja avatar

urmas66
Toetajaliige
Postitusi: 5112
Liitunud: 29 Jaan 2011, 11:52
Tsikkel: Yamaha TDM 850
Asukoht: Harjumaa, Saue vald
Tänanud: 1039 korda
Tänatud: 231 korda

Re: Mootorratturite reisikirjad

Lugemata postitus Postitas urmas66 » 22 Nov 2019, 11:45

Spoiler
Näita
Stinger kirjutas:
22 Nov 2019, 08:56
akvanaut kirjutas:
21 Nov 2019, 02:26

Siin siis Keenia ja Uganda tripi veidi täiendatud päevik ja pildid:
http://meelis.pri.ee/reisid/moto2019/

Tänud jagamast, keskmise eurooplase jaoks ikka täitsa ekstreemne sihtkoht - eriti veel mootorrattaga. Tundub et sellise reisi juures on kõige suurem "aga" kuidas saada mõistlikus töökorras ratas. Võibolla on see asjatu hirm, aga seda ei tulnud ette et mingid mürgised maod ja ämblikud kipuvad tulema küljealla lugusid rääkima?

Nagu lugeda võis,siis jõehubud olid ju kaissu pugemiseks valmis :mrgreen:

Kasutaja avatar

akvanaut
Postitusi: 132
Liitunud: 04 Jaan 2014, 02:38
Tsikkel: xt660z, wr450f,V-strom,Jawa
Asukoht: Pildiküla
Tänanud: 16 korda
Tänatud: 42 korda
Kontakt:

Re: Mootorratturite reisikirjad

Lugemata postitus Postitas akvanaut » 22 Nov 2019, 12:37

Spoiler
Näita
Stinger kirjutas:
22 Nov 2019, 08:56
akvanaut kirjutas:
21 Nov 2019, 02:26

Siin siis Keenia ja Uganda tripi veidi täiendatud päevik ja pildid:
http://meelis.pri.ee/reisid/moto2019/

Tänud jagamast, keskmise eurooplase jaoks ikka täitsa ekstreemne sihtkoht - eriti veel mootorrattaga. Tundub et sellise reisi juures on kõige suurem "aga" kuidas saada mõistlikus töökorras ratas. Võibolla on see asjatu hirm, aga seda ei tulnud ette et mingid mürgised maod ja ämblikud kipuvad tulema küljealla lugusid rääkima?

eks on ka uuemaid rendirattaid saada 3x kallima hinnaga, samas üks austraallane võttis samast kohast 150cc 7 dollari eest ja oli väga rahul.
madusid ja ämblike vabas looduses ei näinud üldse.

Kasutaja avatar

AnTyx
Postitusi: 225
Liitunud: 20 Mär 2013, 10:11
Tsikkel: Yamaha FZ1S '08
Tänanud: 31 korda
Tänatud: 25 korda

Re: Mootorratturite reisikirjad

Lugemata postitus Postitas AnTyx » 29 Nov 2019, 10:04

Ahvenamaa reisikiri sai videona üles pandud (ingliskeelne).

SFV650>CBR600F3>VFR800>FZ1S

morse
Postitusi: 603
Liitunud: 13 Veebr 2017, 10:30
Tsikkel: 690 Enduro R, Jawa 634, DR Big
Tänanud: 58 korda
Tänatud: 84 korda

Re: Mootorratturite reisikirjad

Lugemata postitus Postitas morse » 08 Dets 2019, 06:44

Nädalavahetus Floridas Triumph Bonnevillega

Kõik algas sellest, et juba mõned nädalad ütles Waze mulle pöördeid ette miilides. Nagu ta oleks teadnud, et ennast paaripäevase etteteatamisega Floridasse pean komandeerima.

Lendasingi Tampasse ühte tehnilist muret uurima. Õnneks lahenes tähtsaim küsimus 15-minutiga ja peale erinevaid toiminguid jäi mu nädalavahetus päris vabaks.

I päev

Vaatasin netist välja lähima motolaenutuse. Harley poe sulgemiseni oli 1,5 tundi. Uberdasin ennast sinna kohale. Asutus oli võimas: lõpmata palju ilusaid Ameerika tsikleid - aga ainuke mees, kes rentimisega tegeleb, sõitis oma chopperiga mulle väravas vastu, et koju minna. Kui hommikul kell 10 tagasi tulla, siis saab. No worries - mul ei olnud ju bronni ega midagi... Üks sõbralik müügionu uuris, et kust ma pärit olen ja mis tsiklid mul on jne. ‘59 aasta Jawa pildid teda eriti ei kõigutanud aga 2019 LC4 tõi sellise ilme nagu ma oleks täiesti valesse kohta sattunud. Raputasin endale tuhka pähe ja ütlesin, et: “Jah! Ma olen SEE mees. Mudakoll.” Jäime sõpradeks.

Olin nüüd ilma liikumisvahendita üsna imelikus rajoonis. Kas kutsuda järgmine Uber? Õnneks jäi mulle ennist tagasipöördel silma, et kõrvalkrundil oli Triumphi esindus. Sulgemiseni oli veel üle tunni. Jalutasin sisse, tervitasin rõõmsalt ja pärisin, et kas rentimisega ka tegeletakse. “Jaa. Aga ainult üks ratas on pakkuda. Bonneville 1200.”

Käi ära! Nii ilus ratas! Rida 2, 2018 aasta.

Rentisin lisaks kiivri ja soetasin kindad. Tenkudes on nats naljakas sõita küll aga ma rahustan ennast sellega, et kohalikud Harleymehed ei kanna isegi kiivrit mitte...

Esimene sõit algas loojangul. Üle sellise silla, mida oleks muhu ja mandri vahele vaja, sain teispool lahte asuvasse linna, mille nimeks, usu või ära usu, on St. Petersburg.

Kohalikus Sankt Peterburis tiirutasin soojas ookeaniõhus ringi, käisin filmidest tuttavas väikeses toidupoes, mis oli ausaltöeldes räpakam kui Aasia analoogid, rüüpasin Starbucksis kohvi, alustasin reisikirja ja ühe tänava ääres nägin, et need mündipesumajad on päriselt olemas...

94B895E6-3630-4FE3-B62F-81EF29FCCAA3.jpeg
CBC5F6B6-C686-4BBD-A73E-2C7BBA0D9D60.jpeg

Edit: selle jaburuse ümber kukkuvate fotodega pean kodus korda tegema. Seniks palun kallutage monitor serva peale.

Esimese õhtu suurim tähelepanek: sääski ega muid putukaid ei olegi. Klaas lahti saab isegi kiirteel sõita ilma, et millegagi pihta saaks. Visiiri puhastamisega pole ka muret.

Uuesti üle lahe sõites tulid meelde Eminemi loo sõnad: “I’m doing ninenty on the freeway.”

Homme tuleb pikem sõit. Vaatab, kas jõuan õhtul kirjutada. Pilte plaanin teha.

33E13F61-DCFF-48BF-B009-325037EC6D07.jpeg
Kasutaja avatar

Raki
Postitusi: 461
Liitunud: 04 Mär 2013, 15:37
Tsikkel: Honda Transalp 700XL
Asukoht: Tartu
Tänanud: 6 korda
Tänatud: 16 korda

Re: Mootorratturite reisikirjad

Lugemata postitus Postitas Raki » 09 Dets 2019, 11:30

AnTyx kirjutas:
29 Nov 2019, 10:04

...

Ahvenamaa reisikiri sai videona üles pandud (ingliskeelne).

Milline suurepärane inglise keel! (w)

https://ragnarnakus.blogspot.com/
TDM850-->1150GS-->HD Road King-->Honda Transalp 700XL

morse
Postitusi: 603
Liitunud: 13 Veebr 2017, 10:30
Tsikkel: 690 Enduro R, Jawa 634, DR Big
Tänanud: 58 korda
Tänatud: 84 korda

Re: Mootorratturite reisikirjad

Lugemata postitus Postitas morse » 13 Dets 2019, 19:27

morse kirjutas:
08 Dets 2019, 06:44

Nädalavahetus Floridas Triumph Bonnevillega

II päev
Sõitsin osariigi läänekaldalt idarannikule (FL on poolsaar). Konsulteerisin kohalikega ja valisin välja paar maanteed, mida nemad nimetavad “kohalikeks teedeks”. Meie mõistes Piibe maantee. Sõita sai päris kiirelt. Tee läbis mitmeid väiksemaid linnu ning seal oli piirang 70 km/h. Mujal enamasti 110km/h. Nali on selles, et kõik annavad julmalt kuuma. Täiesti tavaline oli see, et kiirust ületati 10-20 mph. Teisiõnu – linnast kütad mitmerealisel teel 90ga läbi ja sirgel teel kiirematega sammu pidamiseks oleks vaja paremat kiivrit kui see Belli koorik, mille ma rentisin. Kohati ka kiiremat ratast :bsmile:

2019_12_08_IMG_5277.JPG
waze1.JPG

Politseinikest
Päeva jooksul sõitsin paar korda Politsei vaateväljas +20mph. Selle peale ei liigutanud Šheriffid kulmugi. Üks juhtum seal kohalikul Piibe maanteel oli selline, kus 55mph alas oli Police tee äärde liiklust rahustama pandud. Vilkurid põlesid ja auto parkis maantee ääres. Ma võtsin hoo maha – teised kiiremad masinad, kellega ma koos olin sõitnud, lasid suvalt 70mph neist mööda. No ma andsin ka juurde, et mitte jalgu jääda.
Kui lennujaamas ja tollis sain kolmel korral Politseiga pikalt suhelda, et kes ma olen jne ning südalinnas oli lugematu arv ekipaaže üldist korda hoidmas, siis maanteel oli neid ülivähe. Ma reaalselt lootsin, et saan juttu puhuda – aga tundub, et kiiruseületamised tõesti ei ole nende riigis eriline probleem.

2019_12_08_IMG_5300.JPG
2019_12_08_IMG_5302.JPG

Liikluskultuurist, teedest, navigeerimisest ja liiklusmärkidest
Teed on laiad ja kvaliteetsed. Liikluskultuur on viisakas. Tõsiselt turvaline oli sõita (isegi kehvas varustuses enamasti 130 km/h, kohati kiiremini). Üksteisele selga ei ronita (pikivahed on normis). Vahele lastakse alati. Mingeid veidraid manöövreid ei näinud kolme päeva ja 800km jooksul absoluutselt. Liiklemise koha pealt oli 2 suurt üllatust. Märgid ja navigeerimine.
Kuna mu telefon oli teibiga Ram Mounti pikenduse külge tõmmatud ning laadijat ei olnud, siis suure osa ajast navigeerisin lihtsalt nii, et vaatasin korra kaarti – valisin marsuruudi välja ja siis lihtsalt navigeerisin tunde ja liiklusmärkide järgi (ekraani panin tummaks). Teatavasti on neil linnad kõik pealtvaates ruudustikud. See teeb kõik nii lihtsaks. Sa lihtsalt kujutad oma peas ette, kuhu sa minna tahad. Lähed. Ja jõuad kohale. Ilma GPSita saad võõras kohas vabalt hakkama. Näiteks kui ma jõudsin idakaldal esimesse peatuskohta, siis sõitsin läbi linna ja jõudsin sihtkohaks valitud randa ilma kaarti vaatamata. Need paar pööramist, mis tuli ette võtta, olid lihtsalt meeles. Kujuta ette, et hakkad Tallinnast sõitma, põrutad läbi Tartu ja Võru ja Valga. Ja KOGU tee. Reaalselt KOGU tee on sirge. Mitte ühtegi pööramist, mitte ühtegi ringteed. Mõni mantee oli selline, et kui paar kurvi said võtta, siis olid õnnelik! Suurlinnades on jah keerulisem, sest seal on kolmetasandilised ristmikud jne. Kuid nende puhul tuleb mängu järgmine abimees – liiklusmärgid.

2019_12_06_IMG_5194.JPG
2019_12_06_IMG_5195.JPG

Liiklusmärgid on suures osas tekstilised (ingliskeelsed). Alguses oli see imelik, kuid mida rohkem ma sõitsin, seda selgemaks sai, et liikluskorraldus on neil hea. Selle asemel, et proovida kujundada ühte märki, mis kataks võimalikult palju olukordi (näiteks “anna teed”), on võimalik kasutada lihtsaid ja konkreetsele olukorrale mõeldud juhiseid: “Stop behind this line”, “Be prepared to stop when yellow light is flashing”, Pedestrian Xing” (oi kui kaua ma leiutasin, et et, mis see Xing on – lõpuks sain aru, et mõldud on Pedestrian Crossing). Lahedaid liiklusmärke oli veel, näiteks: “Panther Crossing” (Jah! Panter – ja tema puhul oli Crossing välja kirjutatud). Looduskaitse alal ussipildi juures oli: “Animals Xing, give them a brake”. Ja minu lemmik: “Hill blocks the view” (meie mõistes topelt pidevjoon + mark möödasõidukeeld). Kuna sealkandis lund pole, siis olid väga paljud asjad teele duubeldatud – väga raske oli kogemata valesse ratta sattuda.
Ühesõnaga liikumine ühest kohast teise oli liikluse mõttes täielik puhkus. Ma usun, et kõige suurem roll on sellel faktil, et kogu linnaplaneering on selline, et teedele on meeletult ruumi jäetud VS olukord, kus majad on ammu olemas ja siis proovitakse sinna vahele uusi teid luua.

2019_12_08_IMG_5323.JPG

Mootorratturi seisukohast on Florida teed IGAVAD. Kurve ei ole. Mõnikord ma sõitsin 50km ilma ühegi mäe või keeramiseta. Kuna ühendriigid iseeneses on mu jaoks vaatamisväärsus, siis need kolm päeva olid siiski väga väga lahedad. ADVrideri kodumaa on läänekaldal – väidetavalt läheb Californias ka dualsport rataste müük paremini, sest neil on mägesid, kruusateid jmt. Floridas nägin kahte enduurokat – ühega vedas keegi lõngus oma surfilauda randa ja teasel oli suur silt “For Sale”. Mõlemad olid DRid.

Kokkuvõttes ma ei lasknud ennast veel sirgetest teedest häirida. Tore oli vaadata palju Bonneville välja läheb. Keerasin rulli põhja ja ootasin ja ootasin ja… Maksimaalne oli 115 mph ehk umbes 180 km/h. Pole just päris 320 km/h nagu see Triumph, millega kunagi Bonneville’s kiirust katsetati aga kähku sai edasi.

Tsiklist
Vesijahutusega 1200CC mootor võiks rohkem jõudu tekitada, aga sellest hoolimata on Bonneville tõeliselt mõnus tsikkel. Iseloomukas. Ülikvaliteetselt toodetud. Rahulik ja mugav. Väga kindla juhitavusega. Käigukast nagu Boss-Hossil. Esimene käik on nii kiire, et tegu ei ole pelgalt kohalt võtmiseks mõeldud ülekandega. Kuna mootor on väga rahuliku loomuga, siis esimesega saab reaalselt ringi sõita – linnas ongi nii, et nendes kohtades, kus tavalisel rattal paned teise, jõuad Bonneville’ga esimeseni. Teine käik on 50km/h sõites täitsa rahulik – kui tead, et kiirendamist pidurdamist ei ole, siis paned muidugi kolmanda või neljanda. Samas! Kiirteel juhtus korduvalt, et ma unustasingi masina neljanda peale (pill on lihtsalt nii sileda käiguga, et mingi 3-4K RPM ei anna mitte kusagilt vibras ega hääles tunda). 110km/h kuuenda käiguga kukkus pööre ikka päris madalale (2K või 3K RPM vist).
Tõsiselt hakkas huvi pakkuma, et mida need kolmepütased Triumphid endast kujutavad. Ei välista, et kunagi mõne sellise inglasega ringi sõitma hakkan.

2019_12_08_IMG_5298.JPG
2019_12_08_IMG_5303.JPG

Ah jaa! See ka. Kes ei tea, siis Bonneville teeb väga lahedat häält. Natuke nagu chopper aga mõnusalt vaikne (ja mulle meeldis eriti see, et õhupuhastist polnud mitte mingit lörinat kuulda – kogu hääl tuli summutist). Keegi Valga mees pani just foorumisse raske südamega oma täitsa uue Bonneville müüki. Identne sellele, millega ma sõitsin. Julgen soovitada küll, kui selline žanr meelekohane on.

jätkub...


morse
Postitusi: 603
Liitunud: 13 Veebr 2017, 10:30
Tsikkel: 690 Enduro R, Jawa 634, DR Big
Tänanud: 58 korda
Tänatud: 84 korda

Re: Mootorratturite reisikirjad

Lugemata postitus Postitas morse » 13 Dets 2019, 19:47

morse kirjutas:
08 Dets 2019, 06:44

Nädalavahetus Floridas Triumph Bonnevillega

II päev. Jätkub.

Tanklatest.
Esimesel tankimisel sain paagitäie 89’t, sest ma eeldasin, et tegu on 98ga. Kõikides tanklates oli kõige kangem kraam 93 – edaspidi kasutasin seda. Fotol soovitan tähele panna kahte asja:
A roheline on diisel ja must on bensiin (mul oli ükskord juba roheline voolik paagis ja ma imestasin, miks see toru nii lai on).
B kõik variandid sisaldavad kuni 10% biod.

Tankla.JPG

Usaldamatuse õhkkond
Maksmine ei ole päris nii lihtne kui meil. Kuna üks mu pangakaartidest jukerdas, siis maksin tavaliselt sulas. Aga see ei ole päris nii nagu kusagil Väike-Maarja Olerexis, et: “kuule, palun pane pump käima”. Annad hoopis 20 dollarit vmt, tangid ära ja alles siis saad ülejäänu tagasi. Usaldamatuse õhkkond on selline, mis meieni pole õnneks jõudnud. Advokaadibürood on tänavate ääres kõrvuti kingsepa töökodadega. Nende reklaame on meeletult.

Injured.JPG
Injury.JPG

Elatustase
Palju ringi reisides, leian pidevalt kinnitust sellele, et meie riigis on elukvaliteet ikka väga hea. Olgugi, et ma ei kujuta ette, kuidas Eestis miinimumpalgaga lapsi üleval peetakse, siis mujal on asi tõesti veel hullem. Hommikusöögi lauas sattusin pikalt juttu rääkima kahe Ameeriklasega. Abielupaar New Yorki osariigist. Mõlemad pensionil õpetajad. Nende sõnul on USAs maapiirkondades vaesus väga suur probleem. Nad kirjeldasid, kuidas nende klassides oli õpilasi, kellel polnud kodus mitte midagi süüa, polnud jooksvat vett jne. “Public school” on selline koht, kus läbisegi käivad lapsed, kellest mõni ärkab hommikul haagissuvilast ja mõni täiesti tavalisest kodust või isegi uhkest majast, kus on bassein jmt. 800km jooksul nägin neid vaeseid rajoone. Pilti ei teinud aga ehk piisab väitest. Olen enduurokaga kõikvõimalikud Eesti urkad läbi sõitnud ja meil paistab elu parem…
Muidugi rikkust on USAs palju. Teise päeva lõuna ajal jõudsin Palm Beachile. Sõitsin mööda rannikut ja nägin sadu, võibolla tuhandeid villasid, mis on ehitatud otse ookeani randa. Mulle sealne arhitektuur muljet ei avaldanud. Eelistan teistsugust elamist… Rand oli ilus. Üle ookeani on kodu:

2019_12_08_IMG_5310.JPG

NASA
Rannikut mööda põhja poole sõites jõudsingi oma peamisesse sihtkohta: Kennedy Space Center. Cape Canaveral on kosmosestartideks hea asukoht, kuna rakett saab ida poole lennates ära kasutada maa pöörlemise kiirust (mis on väga arvestatav abi, vist umbes 1/3 kogu kiirusest) – Floridast itta jääb ju ookean, kuhu kukkumine ei kujuta ohtu tsiviilelanikele. Tänapäeval stardivad sealt pigem Spacex jmt firmad. NASA ise kasutab teisi baase. Veetsin Cape Canaveralil pool päeva ja tunne on selline, et peaks tagasi minema. Vaadata on päris palju. Esimese tunniga olin sattunud pealiskaudsetele näitustele ja olin hakanud juba pettuma. 3D kinos näidati filmi kosmosesüstiku stardist ja kogu see asi oli nagu üks magus Ameerika film ikka. Ladusin juba peas sõnu ritta kuidas NASA külastuskeskust maha teha, kui kinoekraan tõusis üles ja nähtavale ilmus REAALNE 35 korda kosmoses käinud süstik. See hetk oli võimas. Seal sai ümber lükatud ka minu pettumus seoses faktide vähesusega. Süstiku ümber olid väga sisukad infokillud. Leidsin sealt ühe mehe, kelle nimesildil oli ametinimetus Dotsent. Mark on aastakümneid NASAs töötanud. Sain temaga jutule ja kuulasin umbes tund aega lugusid uutest ja vanadest tehnoloogiatest ning õhku lendavatest kosmose rakettidest. Enne kui ISS valmis sai ja korduvkasutatavad süstikud kasutusest maha võeti, jõudis 2tk nendest õhku lennata. Täpsustan, et süstiku all pean silmas seda lennukilaadset korduvkasutatavat laeva, mis õhkutõusu ajaks seotakse suure vesinikku ja hapnikku täis tünni külge ning millel on 2 põletit ja mis maandub tagasi maale nagu lennuk. Igaljuhul lahe oli kuulata, mis põhjusel need 2 õhku lendasid.

Mõlemad vead seisnesid materjalides, millega tsiklifoorumis tihti kokku puutume:

O-ring andis saba!
Need 2 raketti, mis peale starti laevast irduvad – nad on poltide ja mutritega moodulitest kokku kruvitud. Et asi tihe oleks, siis kasutatakse iga poldi kohta ühte O-ringi. Tol õnnetul päeval oli stardi eel ilm külmem kui tavaliselt. Raketi valmistajatehase insenerid olid stardi vastu. NASA palus neil tõestada, et miks külm ilm peaks kehvem olema, kui soe – kuna selliseid teste ei olnud kunagi tehtud, siis NASA ja tegelikult ka valmistajatehase juhtkond andis stardile rohelise tule. Külmaga rabe O-ringilahendus tekitas raketi küljelt välja purskuva tulejoa, mis tekitas paksu pahandust ja nii see süstik otsa saigi. Teine lugu puudutas materjali, mis tsiklifoorumis oluliselt rohkem jutuks:

Penoplast irdus!
See keskmine, kõige suurem tünn on kütusemahuti. Et kõik vajaliku temperatuuri juures püsiks, kaeti need mahutid penoplastiga, mille peal oli omakorda alumiiniumi kiht. Kuna penoplasti kihtididesse jäi alati tahes-tahtmata õhku, siis oli tavaline, et kütusemahutilt irdus stardi ajal väikseid tükke (madalama rõhu käes hakkas Penoplasti sisse lukustunud kõrgemal rõhul olev õhk välja pressima). Igaljuhul seda ei peetud suureks probleemiks. Tol õnnetul korral juhtus säärane lugu, et stardi ajal irdus üks kohvrisuurune tükk kütusemahuti kestast ja kukkus vastu tiiba. Tiivast tuli tükk välja aga Astronaudid ei teadnudki seda. Kabiinist ei olnud seda osa tiivast lihtsalt näha. Nad täitsid orbiidil edukalt oma missiooni ja hakkasid tagasi atmosfääri sisenema. Sisenemisel nende vigastatud tiib lihtsalt sulas ära. Nagu ma aru sain, siis keegi neist ellu ei jäänud…
Väljapanek oli päris huvitav. Tsiklifoorumile kohaselt näitan ennekõike turbosid ja teerulle. Kusjuures vaatepilt Triumphi esinduses ja NASAs oli mõnes osas sarnane:

2019_12_07_IMG_5273.JPG
2019_12_09_IMG_5372.JPG
2019_12_08_IMG_5331.JPG
2019_12_09_IMG_5347.JPG
2019_12_09_IMG_5368.JPG

Dotsent Mark:

Mark.JPG
Viimati muutis morse, 14 Dets 2019, 15:52, muudetud 3 korda kokku.

morse
Postitusi: 603
Liitunud: 13 Veebr 2017, 10:30
Tsikkel: 690 Enduro R, Jawa 634, DR Big
Tänanud: 58 korda
Tänatud: 84 korda

Re: Mootorratturite reisikirjad

Lugemata postitus Postitas morse » 13 Dets 2019, 19:59

morse kirjutas:
08 Dets 2019, 06:44

Nädalavahetus Floridas Triumph Bonnevillega

II päev. Jätkub.
Midagi sarnast oli mu marsruut lõunast põhja poole (NASAni):

2019_12_08_IMG_5312.PNG
koopia.JPG

Tagasitee
Kell 6 oli juba hämar. Aga ma valisin, et sõidan tagasi siiski mööda väiksemaid teid. Tankisin mingi pisema linna Statoilis (neil on ka nimi nüüd uueks muudetud). Veel üks näide sellest, kuidas meil on elu hea. Sellised uhked tanklad nagu meil iga nurga peal, on minu kogemuses veel ainult Skandinaavias (isegi Läti-Leedu omad pole nii uhked). Mõtlesin, et kinnitan keha nagu kohalikud. Tee äärtes oli alati terve punt ketipuhveteid nagu Taco Bell, Starbucks, muidugi Mac, kuid üks, mida ma varem ei teadnud, oli Waffle House.

Astusin ühte vahvlimajja sisse. Rasva hais, kulunud interjöör, some Spanish guys eating waffles. Kui minu kogemus USA linnaplaneeringust meenutas isegi mõnevõrra Hiinat (ilmselt on Hiinlased teatud asjades šnitti võtnud), siis inimesed on hoopis teistsugused. Hiina kohalikelt on justkui iseloom maha nuditud aga siin olid kõikjal vastas isiksused. Mopiga noor ja omal moel kaunis puhvetipidaja käitus väga kelmikalt. Telefoni laadima saamiseks tuli terve rituaal läbi teha – ma pole päris kindel, kas ta noris või flirtis või mis… Igaljuhul oli lõbus. Ilmselt Mehhikost pärit kuttidele, kes õhtustasid tegi ka kogu lugu nalja. Muidugi ma põrutasin kohe alguses ikka lolli vastuse ka. Astun sisse ja esimese asjana küsitakse, et “What you’ll have”, ma jäin mõttesse ja küsisin, et “What you have, waffles?” [Vali naer] - (katusel on suur valgustatud silt “Waffle house”, eksole). Poisid tegid ka minuga pärast juttu. Mul olid Sinckers'i püksid jalas, uurisid, et kust neid osta saab jmt. Hiljem istusid kõik 5 meest väiksesse Fordi - sõitsime kumbki oma teed.

Suure ringiga planeeritud kodutee viis mind läbi öise Orlando. Nägin suuri tõstega kastikaid – hea tahtmise juures saad alt läbi kõndida ja tümm on ka vinge. Kuna fooritsüklid on päris pikad, siis tuleb välja, et liikluses võid inimestega lausa tuttavaks saada. Mu vinge Euroopa tsikkel meelitas igast huvilisi ligi. Öisest Orlandost väljusin koos ühe noore kutiga, kellel oli Honda Shadow 250. Kes teab, see teab – Shadow on üks omapärane tsikkel. Minu imestuseks arendas kutt oma Hondaga päris häid kiirusi. Mul oli raske sammu pidada, sest ta nõelus maru palju autode vahel. Mõne foori taga saime jälle kokku ja rääkisime juttu edasi. Vabamas liikluses saavutas ta minu arust 130 või 140 km/h – hiljem veel rõõmustas, et: “I maxed out back there!”.
Kusagil maakohas nägin toredat jõulukaunistust. PEACE MAN!

Peace.JPG

Öösel Tampasse tagasi jõudes olin päris väsinud. Tänavad olid läbimärjad – mina olin vihmast pääsenud.

Viimati muutis morse, 14 Dets 2019, 16:03, muudetud 1 kord kokku.
Kasutaja avatar

Macintosh
Maagia ja nõidumine
Postitusi: 6261
Liitunud: 11 Mai 2011, 21:47
Tsikkel: Triumph Tiger 800 ja Kawa w800
Asukoht: Tallinn, Tondi
Tänanud: 799 korda
Tänatud: 662 korda
Kontakt:

Johannese lähetamine. ETV. motoreis

Lugemata postitus Postitas Macintosh » 14 Dets 2019, 11:17

Sügisest saati jookseb ETVs saatesari "Johannese lähetamine" mis hoolimata oma piibelikust pealkirjast on pesuehtne mootorratturi reisikiri. Algajast mootorratturist teleajakirjanik Johannes Tralla sõidab "Aafrika Kaksikutega" mööda Euroopat ringi ja tutvub kohalike oludega. Soovitan.

"Pikaaegne Brüsseli korrespondent istub mootorratta selga, et uurida, kuidas tulevad meie vennasrahvad toime Euroopaga Liiduga. Kas ühisesse rahvaste perre kuulumine on pigem õud või õnnistus? Selleks on vaja keerata kõrvalteedele ja külastada paiku, mis reisibrošüüri klantskaanele kunagi ei satu."

Saateid saad vaadata siit:
https://etv.err.ee/985628/johannese-lahetamine
https://arhiiv.err.ee/seeria/johannese-lahetamine/info

Kasutaja avatar

Henn
Postitusi: 181
Liitunud: 23 Dets 2006, 13:07
Tsikkel: Honda ST1100
Tänanud: 1 kord
Tänatud: 23 korda

Re: Johannese lähetamine. ETV. motoreis

Lugemata postitus Postitas Henn » 14 Dets 2019, 12:28

Spoiler
Näita
Macintosh kirjutas:
14 Dets 2019, 11:17

Sügisest saati jookseb ETVs saatesari "Johannese lähetamine" mis hoolimata oma piibelikust peslkirjast on pesuehtne mootorratturi reisikiri. Algajast mootorratturist teleajakirjanik Johannes Tralla sõidab "Aafrika Kaksikutega" mööda Euroopat ringi ja tutvub kohalike oludega. Soovitan.

"Pikaaegne Brüsseli korrespondent istub mootorratta selga, et uurida, kuidas tulevad meie vennasrahvad toime Euroopaga Liiduga. Kas ühisesse rahvaste perre kuulumine on pigem õud või õnnistus? Selleks on vaja keerata kõrvalteedele ja külastada paiku, mis reisibrošüüri klantskaanele kunagi ei satu."

Saateid saad vaadata siit:
https://etv.err.ee/985628/johannese-lahetamine
https://arhiiv.err.ee/seeria/johannese-lahetamine/info

Oletame, et biker.ee liikmete seas on üks konservatiivsema maailmavaatega kodanik, kes tahaks teha mototripi läbi Euroopa. Kohtuda rohkem või vähem konservatiivsema maailmavaatega kodanikega ning seda kõike Rahvusringhäälingu rahadega. Kas ERR annaks tsikli ja raha ning aitaks sellest seriaali teha?

Kasutaja avatar

ElectroMoto
Postitusi: 514
Liitunud: 27 Mai 2015, 16:44
Tsikkel: Husky 701 Enduro "May"
Asukoht: Tallinn
Tänanud: 255 korda
Tänatud: 58 korda
Kontakt:

Re: Johannese lähetamine. ETV. motoreis

Lugemata postitus Postitas ElectroMoto » 14 Dets 2019, 12:42

Henn kirjutas:
14 Dets 2019, 12:28

Oletame, et biker.ee liikmete seas on üks konservatiivsema maailmavaatega kodanik, kes tahaks teha mototripi läbi Euroopa. Kohtuda rohkem või vähem konservatiivsema maailmavaatega kodanikega ning seda kõike Rahvusringhäälingu rahadega. Kas ERR annaks tsikli ja raha ning aitaks sellest seriaali teha?

Just! Mis mõttes ainult rahvusringhäälingu töötajad, kes on tõestanud end pädeva teleajakirjanikuna, saavad kasutada rahvusringhäälingu vahendeid rahvusringhäälingule saadete tegemiseks!?!??! :wack:

Kasutaja avatar

Macintosh
Maagia ja nõidumine
Postitusi: 6261
Liitunud: 11 Mai 2011, 21:47
Tsikkel: Triumph Tiger 800 ja Kawa w800
Asukoht: Tallinn, Tondi
Tänanud: 799 korda
Tänatud: 662 korda
Kontakt:

Re: Mootorratturite reisikirjad

Lugemata postitus Postitas Macintosh » 14 Dets 2019, 19:30

Alati leiab põhjuse nurisemiseks. ETV-s on küll ja küll saateid, millel puudub sisuline mõte ja mis sellest hoolimata ekraanile satuvad. Paljudel juhtudel tehakse neid vaid seepärast, et tegijatele meeldib neid teha. Teleajakirjanik leidis nishi ja reisis Tallinnast Brüsselisse mootorrattaga. Kas siis, kui ta oleks sõitnud lennuki, rongi ja bussiga ja kulutanud rohkem raha ja vähem aega, oleks asjakohasem olnud? Mina ütleks, et meis siin räägib (kerge) kadedus. :D

Kusjuures, me ju ei tea, millises osas see reis ja kuidas rahastatud oli. Ma ei viriseks. Kas see, kui rahvusringhäälingus tehtaks odavaid aga see-eest igavaid ja mõttetuid saateid oleks parem olnud? Ma kahtlen. Mina olen selle poolt, et raha kulutakse kvaliteetse saadete tegemiseks ja selle tegemise käigus ei pea ajakirjanik piinlema ning lakkamatu vastumeelsusega võitlema.

:bsmile:

Kasutaja avatar

Piipz
Soe ja sõbralik
Postitusi: 8269
Liitunud: 05 Sept 2004, 23:28
Tsikkel: DL1000 V-Strom
Asukoht: Tallinn
Tänanud: 99 korda
Tänatud: 216 korda
Kontakt:

Re: Johannese lähetamine. ETV. motoreis

Lugemata postitus Postitas Piipz » 14 Dets 2019, 20:09

Henn kirjutas:
14 Dets 2019, 12:28

Oletame, et biker.ee liikmete seas on üks konservatiivsema maailmavaatega kodanik, kes tahaks teha mototripi läbi Euroopa. Kohtuda rohkem või vähem konservatiivsema maailmavaatega kodanikega ning seda kõike Rahvusringhäälingu rahadega. Kas ERR annaks tsikli ja raha ning aitaks sellest seriaali teha?

Et nagu hollywoodis, kus filmides peavad kohustuslikud neegrid olema?

Kontakt: ES või piipz (ät) biker.ee / tel 58413942
Kasutaja avatar

ranel
Postitusi: 2201
Liitunud: 21 Nov 2010, 22:55
Tsikkel: Suzuki 600 GSXF, Transalp 600
Asukoht: Tartu
Tänanud: 44 korda
Tänatud: 164 korda

Re: Mootorratturite reisikirjad

Lugemata postitus Postitas ranel » 14 Dets 2019, 22:29

Palju see rent sul maksma läks? Eelmine aasta Miamis tänaval laenutusi läbi käies hakkas all included hinnad alates 200 dollarit, aga all included ei sisaldanud tihtipeale kiivritki, mida pidi siis ette tellima :D

Pangakaardi osas on see Mastercardi nuhtlus. Pikk aega olen juba hoogu võtnud, et kaks pangakaarti peab olema. Üks VISA ja teine Mastercard.
Millegipärast eriti halvasti töötavad SEB kaardid seal just. LHV omaga oli asi hulga parem ikka.

http://tsiklireisid.blogspot.com/
Mootoritõstuki rent Tartus 10 EUR päev. 55684121

morse
Postitusi: 603
Liitunud: 13 Veebr 2017, 10:30
Tsikkel: 690 Enduro R, Jawa 634, DR Big
Tänanud: 58 korda
Tänatud: 84 korda

Re: Mootorratturite reisikirjad

Lugemata postitus Postitas morse » 14 Dets 2019, 23:58

ranel kirjutas:
14 Dets 2019, 22:29

Palju see rent sul maksma läks? Eelmine aasta Miamis tänaval laenutusi läbi käies hakkas all included hinnad alates 200 dollarit, aga all included ei sisaldanud tihtipeale kiivritki, mida pidi siis ette tellima :D

Pangakaardi osas on see Mastercardi nuhtlus. Pikk aega olen juba hoogu võtnud, et kaks pangakaarti peab olema. Üks VISA ja teine Mastercard.
Millegipärast eriti halvasti töötavad SEB kaardid seal just. LHV omaga oli asi hulga parem ikka.

Hei

Nii HD Electraglide kui Triumph olid 165USD päev (ma sain tegelt ju kolmeks päevaks aga küsiti kahe päeva raha). Kindlustust pidin kolme päeva eest tasuma (vist oli 15 per päev). Kiiver oli kokku 20.-

Nii et Miami on sarnases (kallis) hinnas nagu Tampa, mis on paari tunni kaugusel.

SEB MasterCardiga on mul kõikjal probleeme. LHV MasterCard pole kusagil alt vedanud. Aga ma arvan, et teatud müüjatele on lihtsalt tähtis, et kaart oleks päriselt krediitkaart (mitte virtuaalne krediitkaart, mis on tegelikult deebetkaart).

Kasutaja avatar

Multi
Postitusi: 51
Liitunud: 25 Mai 2015, 23:57
Tsikkel: Suzuki XF650 Freewind
Asukoht: Tallinn
Tänanud: 42 korda
Tänatud: 13 korda

Re: Mootorratturite reisikirjad

Lugemata postitus Postitas Multi » 15 Dets 2019, 00:03

Macintosh kirjutas:
14 Dets 2019, 19:30

Kusjuures, me ju ei tea, millises osas see reis ja kuidas rahastatud oli. Ma ei viriseks. Kas see, kui rahvusringhäälingus tehtaks odavaid aga see-eest igavaid ja mõttetuid saateid oleks parem olnud? Ma kahtlen. Mina olen selle poolt, et raha kulutakse kvaliteetse saadete tegemiseks ja selle tegemise käigus ei pea ajakirjanik piinlema ning lakkamatu vastumeelsusega võitlema.

:bsmile:

Tiitrite lõpus on tegelikult öeldud, et on rahastatud Euroopa Liidu poolt. Aga olen täitsa nõus ja arvan, et on tore, kui teleekraanil ka kvaliteetseid motosaateid näha saab.

Kasutaja avatar

stev666
Postitusi: 948
Liitunud: 03 Mär 2008, 21:48
Tsikkel: SUZUKI M1800R&HondaVTX1800
Asukoht: Tartu
Tänanud: 1 kord
Tänatud: 23 korda

Re: Mootorratturite reisikirjad

Lugemata postitus Postitas stev666 » 15 Dets 2019, 05:29

Spoiler
Näita
Multi kirjutas:
15 Dets 2019, 00:03
Macintosh kirjutas:
14 Dets 2019, 19:30

Kusjuures, me ju ei tea, millises osas see reis ja kuidas rahastatud oli. Ma ei viriseks. Kas see, kui rahvusringhäälingus tehtaks odavaid aga see-eest igavaid ja mõttetuid saateid oleks parem olnud? Ma kahtlen. Mina olen selle poolt, et raha kulutakse kvaliteetse saadete tegemiseks ja selle tegemise käigus ei pea ajakirjanik piinlema ning lakkamatu vastumeelsusega võitlema.

:bsmile:

Tiitrite lõpus on tegelikult öeldud, et on rahastatud Euroopa Liidu poolt. Aga olen täitsa nõus ja arvan, et on tore, kui teleekraanil ka kvaliteetseid motosaateid näha saab.

Isegi sellle saate lõpus varastasid m.....d ratta ära...


ttameri
Postitusi: 38
Liitunud: 25 Mai 2013, 18:44
Tsikkel: Kawasaki ZZR600 & ZZR1100
Tänatud: 7 korda

Re: Mootorratturite reisikirjad

Lugemata postitus Postitas ttameri » 23 Dets 2019, 23:09

Mõnus on lugeda reisikirju siin. Seega lisan omagi siia. Tegin ka 2019 suvel väikse tiiru mootorrattal. Kuna lihtsalt tiirutamine tundus igav siis mõtlesin, et käin Soome, Rootsi ja Norra kõrgematel mäetippudel ning kuna aasta varem pidime Trolltungal käimise vahele jätma, siis tuli ka see võtta. Seekord läksin üksi reisile. Võib olla, mitte nii tavaline motomatk.
Igatahes, siin on kokkuvõte sellest.

Planeerid kuidas tahad aga enne ärasõitu läheb ikka kiireks ja siis on oht, et liiga palju asju saab kaasa võetud ja midagi jääb maha. Eks see selgub alles reisi jooksul kas sai palju või mitte. Tundus, et riideid ja õli sai ka mootorisse liiga palju. Viimase osas sai õnneks korrektuure teha esimese päeva õhtul. Liigne välja lastud ja asi korras. Riideid kuskile ära ei anna. Juba laeval tuli meelde, et reisile ostetud juust jäi maha. Mis seal ikka, poest saab seda. Tundus, et suur osa vajalikke asju sai siiski kaasa.

Esimene päev algas ikka väikese sõiduga sadamasse. Kell kuus hommikul läks laev Soome poole. Sõber oli ära saatmas, mis oli väga tore, aga ma arvan, et ta lootis rohkem, et ma siiski ei lähe st. ei viitsi minna. Igatahes 12 punkti talle, et ta viitsis hommiku nii vara ennast üles ajada ja minu ärasõitu kontrollima tulla. Kaks tundi hiljem maandusin Soomes ja sealt edasi oli päev täis lugematul hulgal kilomeetreid Soome joonlauaga tõmmatud teedel. Isegi Helsingi lähedased pisut käänulisemad kiirteed tundusid muude kaherealiste teede kõrval kui ringrada. Esimene peatus oli Pori. Kerge kehakinnitus ja edasi. Sealt edasi Vaasa ja otsustasin ööseks jääda Kokkolasse. Leidsin kena mereäärse kämpingu, kus siis telk üles panna. Esimese päeva tulemus 556km. Lisaks lasin üleliigse õli mootorist välja, mis mõned päevad varem sai optimistlikult sisse valatud. Eks igal reisil peab olema mingi tehniline viperus. Panustasin sellele, et see oli esimene ja viimane. Kämpingus oli käimas parajasti mingi koerte võistlused st takistusraja läbimised. Seega rahvast ning koeri oli palju. Vaatasin isegi, mis trikkidega koerad tegelevad. Kohati oli peremeestel endil keel rohkem vestil kui koertel. Päike oli mõnusalt soe, kuid merelt puhus üsna jahe tuul. Öösel oli päris jahe. Pidin riideid selga panema, et külm üles ei ajaks enam.

Päev kaks viis mind üle polaarjoone ühte väikesesse kohta nimega Kolari. Polaarjoone ületusel panin postkaardi kodustele teele. Ühtlasi veendusin, et ka selles kohas olid eestlased varem käinud. Keegi oli täiendanud põhjapolaarjoone silti eesti keelse tekstiga. Ausõna, mina see ei olnud. Sealt edasi kohtasin ka juba põhjapõtru, kes stoilise rahuga teel ja selle ääres oma põdratoimetusi tegid. Kolarist pisut välja sõites leidsin tee ääres väikese kämpingu, kus telk püsti panna. Sain ka esimese vihma kaela. Õnneks oli mul telgile lisaks ka varjualune kaasas, mis sai kohe ära testitud. Töötas. Mõnus oli selle all õhtul süüa teha. Sama mõnus oli ka sääskedel seal all mind süüa. Päeva tulemus 517km. Öösel kuulsin läbi une mingeid röhitsusi telgi ümber. Hommikul kõrvaltelkijatega rääkides sain teada, et need olid põhjapõdrad, kes siin ringi möllasid.

Kolmanda päeva õhtuks oli mõte võtta ära Halti mäetipp või siis teha seda neljanda päeva hommikul. Mingi 100km pärast päeva algust tundsin kuidas ratta tagumik nagu pisut ujuks teel. Vaatasin üle, et rehv on pisut õhku välja lasknud. Otsustasin, et lõunal kasutan oma kaasa võetud pumpa ja täidan rehvi taas. Kilpisjärvil tegin peatuse. Rehv korralikult täis ja sõit sai jätkata. Lähenesin Halti mäele Norra poolt. Britavarre asulast. Teadsin, et mingil hetkel peab kruusateed sõitma mäest ülesse aga kuna eelmine aasta oli selline kogemus olemas (mis sest, et ratas polnud selleks otstarbeks), siis ma väga ei muretsenud. Google mapps ei andnud ka väga palju infot, sest kruusatee läbis eramaad ja seal streetview puudus. Mäkke ronimist oli seal ca 16km. Teel oli rahvast, kes vaatasid, et mees, millega sina siia ronid. Ei jõudnud nende pilkudega tegeleda, sest ratas oli vaja püsti ja teel hoida. Tee oli kohati päris raske ja mõnes kohas tundus, et jääb pooleli. Õnneks kõik õnnestus ja jõudsin matkatee parklasse kolme paiku pärastlõunal. Seal kõrval oli kohe ka üks matkapere buss, mille juhiga paar sõna vahetasin. Mainisin, et kas lähen täna või homme hommikul. Tema naeris selle peale ja ütles, et ega siin pimedamaks ei lähegi nii, et vahet pole millal lähed – polaarpäev ju. Tõesti, sooja 3 kraadi, taevas oli küll hall, kuid vihma ei olnud ja tuult ka. Seega vahetasin koheselt motovarustuse matkavarustuse vastu. Matkasõber bussust arvas, et mäel läheb vähemalt 4-5tundi. Pakkusin, et teen kiiremini. Alguses oli teerada kenasti näha, kuid mingil hetkel kadus. Olin endale laadinud telefoni matkaäpi, mis töötas kenasti ja viis mind õigesse kohta. Tee tippu seisnes peamiselt ühelt kivilt teisele hüppamisega. Sillutatud teid kõige tippu saamiseks pole. On vaid radu, mis eelkäijate poolt maha märgitud. Aga kui kõik muutub ühtlaselt hallide kividega kaetuks, siis kaob ka see silmist. Kui kõige kõrgem tipp leitud Norra poolelt ja nimi külaliste raamatusse kantud, tuli edasi minna, et pisut kaugemal ja madalamal, see tegelik eesmärk võtta. Sest Soome kõrgeim mäetipp asub Soome ja Norra piiril ja pole selle mäe mitte kõige kõrgem koht. Teel oli vaja ületada ka lumiseid alasid, mis mulle väga ei meeldinud, sest ei teadnud kunagi kui sügavale jalg läbi vajub. Seega otsisin kohti, kus varasemalt käidud või lume osa kõige väiksem. Mõlemad tipud võetud oli vaja leida tee algusesse. Matkaäpp aitas väga hästi, sest sain selle järgi peaaegu otse parkla poole matkata. Samas võib otse tee osutuda liiga järsuks. Puudub vastav varustus ja oskus. Seega pisut tagasi ja juba paistab tee ots, kust ennist teed alustasin. Õhin sees, et üks linnuke kirjas, ootas ees üllatus. Mootorratta tagumine rehv on täiesti tühi. Nüüd tuli esmakordselt ka teel olles rehviparanduskomplekt käiku lasta. Mobiililevi polnud. Mõned matkajad ümber telkides. Õnneks ei pidanud pimeduse pärast muretsema. Teadsin, et augu lappimine on ajutine abinõu. Aitab vaid uus rehv ja remonditöökoda. Ilmselt odav see lõbu olla ei saa, sest olin ju Norras. Eesmärk oli mäest alla asulasse saada, et siis edasi mõelda lahendusi. Sain 4km sõita kui paik lendas augult eest. Asendasin augud uute paikadega ja sain sõita veel 2km. Kahjuks oli seisma jäämise koht sedavõrd kehva, et seal ei olnud enam võimalik paikasid täiendada. Selle päeva distants mootorrattal oli 402km. Õnneks nägin asulat ja mul oli mobiililevi. Nüüd ei olnud midagi muud kui tee kõrvale mäe nõlvale telk üles seada, süüa ja mõelda kuidas edasi. Postitasin Facebooki tsiklimeeste gruppi küsimuse, et kas keegi motosõpradest on Norras Tromsos ja/või Alta kandis. Sain mitmed kontaktid, kuid nad olid siiski palju kaugemal. Probleemi lahendusena tundus Tromsos olev motopood, kus saaks uue rehvi alla. Sinna oli aga 180km sh 10km kruusateed mäest alla. Mõtlesin lahendusi öösel kella 3ni. Teadsin, et aega mul on ning hiljemalt 29. juulil soovib tööandja mind tööpostil näha. Und väga ei tulnud, kuid uinusin. Siis kuulsin kellade kolinat. „Ei ole!“, mõtlesin endamisi. Terve lammaste kari tuli mööda teed mäkke ülesse. Kui pistsin pea telgist välja jäi kari seisma. Vahtisid oma lamba näoga mind. Nad olid enamuses. Mul polnud midagi. Kirves oli karbis, ratta küljes. Sinna oli sama palju maad kui lammastel minuni. Lisaks oli veel vaja karp võtmega lahti teha. Ilmselgelt oli olukord minu kahjuks. Olin valmis lõpuni võitlema. Siis hüppasin telgist välja ning kogu see lambapande jooksis tagasi, kust tuli. Minu uni oli päästetud. Vedas seekord. Ilmselt nädala jagu habet näos omas teatud hirmutavat komponenti ja mina veel tahtsin enne reisi korda teha.

Neljanda päeva hommikul mööda norrakeelseid veebilehti kolades õnnestus saada kontakti teeabiga. Küsiti kohe kindlustuse ja krediitkaardi andmeid. Pidavat maksma 400eurot. Suur summa ja lubasin mõelda, et kas minu elu on ikka seda väärt. Otsisin siis oma reisikindlustuse kontaktid, ja sealt öeldi selle juhtumi peale, et mul pole kulutusi olnud ja nad ei oska öelda kas kindlustus kataks. Soovitasid avalduse teha ja siis nad vaatavad. No tore küll. Nemad ei tea ja mina tehku avaldus. Õnneks sain siis infot, et üks motosõber Tromsos saaks mulle appi tulla. Uskumatu! Ta leidis töö arvelt aega ja tahtmist mingile tondile mäkke appi tulla. Ca 180km sõitu ja siis sama palju tagasi. Vahepeal oli ilm ilusaks läinud. Päike pistis oma kiired pilvede vahelt välja ja oli täitsa mõnusalt soe – Norra kohta. Koha lähedal, kus peatuma olin sunnitud, asus üks väiksem juga ja varemetes maja, millest sain sellel hommikul ilmselt kogu reisi parima pildi. Oli tõesti ilus. Ikkagi sünnipäev. Vahepeal oodates, pilte tehes ja asju kokku pannes nägin kuidas veoauto treileriga mäest üles sõitis. Olin valmis, et kui see peaks tagasi tulema, saab ehk asulani küüti küsida. Lükkasin kibekiirelt oma telgi kokku ja jäin ootama. Motosõbra abi aga jõudis enne mäele. Sikutasime ratta kaubikusse ja sõit Tromso poole sai alguse. Teepeal nägime toimunud õnnetust ja pidime koos teiste sadade liiklejatega ootama. Tuli kopter ja viis vigastatu ära. Tundus, et mingid motosõbrad olid Norra käänulisi teid pisut alahinnanud, fookuse kaotanud ja kraavi sõitnud. Meie sõit jätkus. Jõudsime kolme paiku pärastlõunal Tromsosse motopoodi. Selleks päevaks enam remondiaega polnud kuid nad leidsid järgmise päeva ennelõunat aja. Tundus, et reis oli päästetud. Ikkagi minu sünnipäev. Nüüd vaja leida ööbimine. Leidsin Googlemäpsi kaudu, et paar teed mäkke on mingi majutuse võimalus. Lendasin peale ja uurisin varianti. Selgus, et ruumi on, isegi terve maja vaba. Minul oli vaja vaid ühte tuba. Perenaine oli väga vastutulelik ja sain ööbimise 500noki eest. See oli ikka sigaodav. Poetas pihku veel kiirsuppe ja külmutatud maasikamoosi karbi. Eks peagi sain teada, mida see tähendas. Perenaine oli pisut flegmaatik ja jutustas mulle pikalt ja laialt, et kuidas ta selle majaga seal majandab, kus käia ja mida teha Tromsos. Kurtis, et kõik on nii kallis ja oma 22. aastasele pojale ta veel maja hooldamise vastutust anda ei julge. Noogutasin kaasa ja kuulasin. Mõtlesin endamisi, et halloo, sa elad Norras, siin ongi asjad kallid, ja 22. aastased loovad perekondi ja juhivad ettevõtteid, mis see maja siis ära ei ole hooldada. Pikalt ja laialt jutud räägitud soovis, et ma ikka külaliste raamatusse midagi kirjutaks. Ostsin poest väikese koogitüki, millele lisasin võõrustajalt saadud maasika moosi, ja sõin selle sünnipäeva puhul ära. Mõnus oli vahelduseks voodis magada.

Viies päev algas väljapuhanuna ja värskena. Vaatamata mototeeninduse lubadusele lõunaks asi korras olla, sain ratta kätte alles kahe paiku pärastlõunal ning reisi sai jätkata sellest tund hiljem. Vahepeal tuli ka võõrustajaga head aega jätta. Ta soovis kindlasti ise kohal olla kui ära lähen. Kui ta minu ratast nägi, siis uuris, et mis selle nimi. Ütlesin, et Kawasaki zzr1100, kuid tema: „Ei, ei, ei, ei, ikka päris nimi.“ Igal rattal pidavat nimi olema. Nii ta siis ristis minu ratta Rose’ks, et nagu punane ja puha. Andis kaasa veel purgi gaseeritud vett ja magusat ning ütles, et kui ma seda söön, siis ma meenutagu teda. Ütles, et ma rääkigu sellest kohast oma sõpradele ja tuttavatele. Tulgu ikka ma tagasi. Peab tunnistama, et külmale eestlasele oli selline vastuvõtt pisut ebamugavust põhjustav ja harjumatu. Veel rääkis, et värvis maja öösel, mis tagant järgi oli loogiline, sest polaarööl pole väga kellaajal vahet. Päev või öö, sama valge kogu aeg. Seetõttu ma ei imesta, kui sealkandis on võtnud maad ideed aeg ära kaotada. Kevadel hakkab polaarpäev ja sügisel algab polaaröö. Nüüd tuli aga hagu anda. Rohkem kui pool päeva oli uimatud, kuid vaja oli sellel päeval veel sõita Rootsi Nikkaluokta. See tähendas 457km. Kuskil Norra mägedes sain veel vihma aga õnneks kergelt. Teel leidsin hetke mõned pildid teha. Seega ei mingit jokutamist. Rootsis sai mõned ilusad vaated jäädvustatud. Rootsis Kirunas olid teed mingil põhjusel väga kehvad. Seal edasi sai teel kohatud kitse, kes ca 100m enne mind teed ületas. Põõsas hüppas kohalik jänes. Olin kämpingus õhtul kümne ajal. Kiirelt telk püsti söök endale ja pisut ka sääskedele. Õnneks sääsevastane vahed töötas ja väga palju piinlema ei pidanud. Nägin veel kuidas mõned matkajad suurte kottidega mägedest tulid. Homme oli minu kord, kuid väiksema kotiga. Rääkisin veel ühe telkijaga, kes seal paari päeva pärast toimuvale ultra tail run’il plaanis osaleda. Rääkisin talle oma plaanist järgmine päev mäel ära käia kiirel sammul ja ta arvas, et on tehtav. Telgi ülespanekuga murdus üks telgi kaaresid. No tere talv! Oli seda nüüd vaja. Käiku läks kaasas võetud mägiaivari teip. Aretasin veel mitmeid variante, et telk ikka püsti püsiks ja rohkem ei laguneks. Ennetavalt võin öelda, et telk pidas vastu.

Kuues päev algas ennast kämpingusse sisse registreerimisega, sest eelmisel päeval sai liiga hilja jõutud. Panin matkavarustuse kokku ja minek. Oodata oli kiiret kõndi 20km sinna ja 20km tagasi. Alguses oli tee üsna hea ja tugeva kõnniga sai 8-9min/km liigutud. 15km läbitud ootasin, et kohe kohe peaks hakkama nüüd tee mäkke viima. Aga ei, 20km oli hoopis mingisugusesse baasi, kus palju matkajaid oli ennast sisse seadnud. Mägi oli sealt veel 8km. Mis seal ikka, täiendasin veevarusid ja panin edasi, kui ühtäkki hakkasin kahtlema, et kas minu tee on õige. Küsisin möödujatelt, et kas olen ikka õigel teel. Selgus, et ca 1km olin valele poole läinud. Olin selleks ajaks kolm ja pool tundi teel olnud. Ütlesin teenäitajale, et tahan veel täna mäkke jõuda. Tema ütles, et sinna on 15 tunni tee, vastasin, et proovin 10 tunniga teha. Nüüd oli vaja kiirelt õigele teele saada. Nüüd tundus kõik õige. Tee viis ainult ülesse. Kohati oli päris tehnilisi lõike, kus väike kruus oli suuremate kivide peal ning väga hooga ei saanud ülesse. Kilomeetri läbimiseks läks kohati 16-23minutit. Teel mäele pidi ületama ka Vierranvarri mäe, mis oma 1706 meetriga ette jäi, seejärel ca 200 langusmeetrit ja siis üle 500m ülesse. See mõjus moraalile ja jõuvarudele üsna laastavalt. Jõudu andis see, et olin ülejäänutest kiirem – ikka väike võistlus. Mägi oli kaetud kena lumemütsiga, mille otsas oli veel lumetutt. Kahjuks viimane osa pidavat soojade suvedega üsna kiirelt kahanema ja ilmselt varsti võtab kõrgeima tipu tiitli sama mäe põhjatipp. Kaasa võetud käimiskepid, mis pigem meenutasid suusakeppe, tulid seal väga kasuks. Tegelikult olid need kõikidel matkadel väga suureks abiks. Mäkke jõudsin 6 ja poole tunniga. Tipus leidsin ühe tegelase kellega kaupa tegime. Tema teeb minust pildi ja mina temast, sest kes see muidu usuks, et mägi vallutatud. Nüüd oli vaja tagasi sama palju minna. Arvasin, et 12-13 tundi tuleb ära kogu selle ürituse peale. Alla oli märksa mõnusam minna, kuid see eest ohtlikum. Teen alla kohtasin ka eestlasi, kellele sai tere öeldud ja jõudu soovitud. Matkajaid oli palju ja mõni teel puhkaja ütles, et ma ei kiirustaks, sest palju on veel minna. Kui rääkisin, et tulen otse Nikkaluokta, mitte mäe jalamil asuvast baasist, siis öeldi, et olen hull. Ma ei vaielnud vastu. Sellist vestlust sai räägitud veel ühe matkapaariga. Mäkke tõus jalami baasist võttis mul 4 tundi ja alla ca 3,5 tundi. Kuna arvasin, et matka on ca 40km, mitte 60km, siis oli vaja baasis keha kinnitada. Kiirelt läks sisse kaks vorsti ja kolm purki Fantat. Täidisin taas seljas olevat 3liitrist veekoti ja hakkasin viimast 20km võtma. Kuna tee oli valdavalt mäest alla ja soov raske päev lõpetada suur, siis sai ka jooksusammu tehtud. Kämpingusse jõudsin 12tunniga, hommikust 10st õhtul 10ni. Kämpingus oli veel saun, kus sai lihased pehmeks. Üks kaaspesija ütles, et saun on kuum ja mina selle peale, et see ongi sauna mõte. Ilmselt polnud tegemist suuremat sorti saunatajaga. Lisaks veel küsis ta, et mis mul viga on, et sellist matka teen. Sellele ei osanud kahjuks vastust anda. Ilmselt pea peale kukkunud või lihtsalt ebanormaalne. Peab vanemate käest küsima, et kas minuga on midagi juhtunud. Igatahes neljast eesmärgist kaks olid tehtud.

Seitsmenda päeva eesmärk oli sõita mööda Kesk-Rootsit Östersundi ja seal Trondheimi ja Norra kõrgeima mäetipu poole. Seda oli üle 1000km. Enne ärasõitu sai veel paar sõna vahetatud kaks päeva enne kohatud ultrajooksjaga. Rääkisin oma eelmise päeva seklustest ja ta arvas, et 4 tunniga tippu oli päris hea saavutus. Soovisin talle jõudu võistluseks ja asusin teele. Teel sai polaarjoon taas ületatud ja sõit oli üsna üksluine ja igav. Üllatavalt palju kiiruskaamereid. Lakkamatult metsad. Vahetevahel oli käänulisemaid teid, mis vaheldusid sirgemate lõikudega. Sõitsin läbi Gällivare linnast, mis olevat sildi järgi Euroopa kaevanduspealinn. Ilmselt sealt tulevadki need kurikuulsad Rootsi kardinad. Teel tuli läbida kaks teeremondi lõiku, mille järel vaatasin enda ratta olukorra üle, et veenduda ega pea veelkord rehvi parandama või midagi muud tegema. Nägin seal samas teeservas ühte autot, kellele sellest teeremondi lõigust rehv katki ja üks motoseltskond oli sama murega teeservas. Lisaks oli üks matkaauto mõned kilomeetrid hiljem oma rehvi ja ehk ka velje päris ära lõhkunud. See graniitkillustik on kurjast. Sellel päeval sai kõvasti sõidetud. Ilm oli ilus ja jõudsin välja Storumans linnakesse, mis tähendas 578km läbimist. Teele ei jäänud väga palju asulaid ja liiklejaid, mistõttu oli see üks raskmaid päevi. Kui ikka kümneid kilomeetreid sõites pole näha mitte hingelistki siis pead hakkas tõstma ka väike koduigatus ja küsimus, et milleks mulle seda kõike vaja on. Sadade kilomeetrite kaupa oli metsasid ja sekka ka mõni järv ning soomülgas.

Kaheksas päev tähendas taas transiiti ja palju kilomeetreid. Plaan oli jõuda võimalikult lähedale Norra mäele. Sõit jätkus Östersundi suunas ja sealt Trondheimi. Oli taas hea sõiduilm ja Norra piirile lähenedes läksid temperatuurid üle 25 kraadi. Hakkas meenuma juba eelmine aasta, kui kogu reisi vältel oli temperatuur üle 25kraadi. See päev sai sõidetud 665km, mis oli kõige pikem. Ilmateadet vaadates lubas järgmisel päeval vihma, mis ei soosinud minu plaani järgmise päeva pärastlõunal Galdhopiggen tipp võtta. Kämpingus, minu kõrval, oli üks sakslane oma BMW GS-ga, mis nägi välja nagu just poest tulnud. Tundus, et see masin polnud kruusa ega metsakilomeetreid näinudki. Eriti jutukas ta ei olnud, mistõttu piirdus meie monoloogina peetud vestus sellega, et kas öösel võiks vihma tulla. Selle vastuse jäi ta ka võlgu.

Üheksas päev, nagu kõik eelnevad, algas kodinate pakkimisega ja suuna võtmisega Norra kõrgeima mäetipu Gladhopiggen poole. Teel sinna sain ka korraliku vihma osaliseks. Polnud väga lõbus sõita 1km kõrgusel tuule ja vihma käes. Õnneks polnud ma ainuke mootorrattur. Mäele lähenedes oli vaja taaskord viimased 10km sõita kruusateel. Õnneks seekord oli tee oluliselt parem, kuid asja tegi raskemaks vihm, mis tegi tee libedaks. Lisaks olid tõusul ees ka lehmad või pullid (tegelesin ratta teel hoidmisega, mistõttu polnud aega seal seda sugu täpsemalt uurida), kes üsna kadedate pilkudega vaatasid minu punast ratast. Nad ilmselt teadsid, et nemad ei saa kunagi sellist omale. Minus tekitas see jällegi pisut kõhedust. Pole lihtsalt sellise tähelepanu ja kadedusega harjunud. 200m enne kämpingut oli taas kõvemat teed. Ilm oli pilves ja vihma sadas vahelduva eduga. Tegin check-in’i ja lükkasin telgi teisel pool jõge ülesse. Ma polnud ainuke telk seal. Kuna vihma sajas, siis esmalt läks ülesse varjualune ja siis selle alla telk. Minu lahendus oli teistele matkalistele uudne ja tundsin, et minu varjualuse ost enne matka oli eesmärki täitnud – kuivalt sai ööbida ja süüa teha. See päev oli lühike sõidu mõttes, kõigest 262km, kuid siiski ca 4tundi käänulisi mägiteid. Jõest, mis eraldas telke ja kämpingut, juua ei soovitatud. Tuli teine otse liustikust kümmekond kilomeetrit eemal ja oli väga valge. Küll aga öeldi, et ojad, mis tulevad mäest alla on joomiseks piisavalt puhtad. Ma ei katsetanud seda. Sombune pärastlõuna oli vaja kuidagi mööda saata. Võtsin kohvikust ühe piimakokteili ja hakkasin käesolevat kokkuvõtet kirjutama. Öösel lubas päris jahedaks minna, mistõttu pidin ka seekord soojade riietega magama.

Kümnes päev algas kodinate kibekiire kokku panemisega ja matkariiete selga ajamisega. Seekord otsustasin, et võtan aja kokku hoidmise eesmärgil kämpingust hommikusöögi. Kõht täis, läks jalgsi matk lahti. Mäkke oli ca 7km ja teel sinna sai ületada kaks üle 2200m kõrgusega mäetippu. Minejaid oli päris palju. Koht kust teed alustasin oli üks kahest võimalikust algusest. Teine oli lühema teega aga selle jooksul oli vaja ületada liustik ja seda ei soovitata teha üksi, sest liustik liigub ja sinna lume alla võib tekkida vahesid, kuhu võib kukkuda. Sellest kohast organiseeriti ühiseid matku, kus kõik olid köitega üksteise külge seotud. Mina valisin alguskohaks selles suhtes lihtsama, kuid samas pisut pikema tee. See-eest sain valida ise tempo. Alustasin otse mäejalamit ja erinevalt Kabnekaisest oli mäkke tõus esimesest meetrist alates. Ilm oli kena ja maalilised mägede vaated 360 kraadi ümber ringi. Olin 2 tunniga tipus. Seal tegin mõned pildid ja palusin ühel paarikesel teha minust ka mõned fotod. Vastutasuks tegin nendest – win-win lahendus. Mäel oli kohvik, kus sai ka kaardiga maksta aga hetkel terminali akud tühjad. Vahepeal käis mäel mitu korda helikopter, mis tõi kaupa ja viis nodi minema. Nautisin veel vaateid ja asusin tagasiteele. Allaminek oli 1,5tundi. Kokku läks ca 4 tundi see matk. Nüüd taas kiirelt motoriided selga ja oli vaja õhtuks jõuda linna nimega Odda. Sinna oli 336km mööda käänulisi mägiteid. Olin juba unustanud need lehmad/pullid, kui neid taas teel nägin. Taaskord hõivasid nad kogu tee. Õnneks olid nad seekord märksa sõbralikuma pilguga. Tegin piip ja vurr vurr ning nad lasid mind kenasti mööda. Edasi sõites sain taaskord nii maalilisi vaateid kui ka rõvedat külma vihma koos rõveda külma ja kõva tuulega. Teel sinna mõlgutasin mõtteid, et kus võiks ööbida. Ca 50km enne Oddat vaatasin, et hostelis pole veel kordagi ööbinud. Leidsin sobiva ja olin õhtul kümne paiku seal. Ühises magamistoas käis võidu norskamine. Otsustasin, et selle võistlusega ei lähe kaasa ja jään oma liistude juurde – jooksuvõistlused. Õnneks olin piisavalt väsinud, et mitte sellel ennast häirida lasta.

Üheteistkümnes päev algas kiire kehakinnituse ja Trolltunga poole minekuga. Sinna oli Oddast ca 10km. Hosteli parklast mootorratast sättides avastasin, et minu motikas on nii raske, et kõvasse Norra asfaldisse augu sisse teinud. Tugijalg oli ca 2cm asfaldisse vajunud ööga. Poleks seda küll oodanud. Vedas, et raske ratas sellest kõrval olevale autole peale ei kukkunud. Oleks siis taas jama olnud. Igatahes, Trolltunga. Olime eelmine aastal motosõbraga Trolltunga matkaraja alguses käinud, kuid jõudsime pärastlõunal sinna ning siis öeldi, et kui lähete nüüd, siis peate ööseks mäkke jääma. Me polnud siis jalgsi matkaks ette valmistatud, mis tähendas, et see jäi nägemata. Nüüd olin paremini eesmärgiks valmis. Ees ootas ca 13km matka sihtkohta ja tagasi. Esimesed 3-4km oli võimalik läbida ka bussiga, mis viis ainult mäest ülesse. Sealt edasi oli endiselt 10km jalgsi, mis sisaldas ka üsna palju tõusu. Mina bussi ei kasutanud. Selle võrra lihtsustas asfalteeritud tee mäkke tõusu. Seekord võtsin nõuks ka joosta. Võtsin ratta küljest seal minuga kaasa sõitnud väikese Eesti lipu ja asusin teele. Trolltungale jõudsin 2 tunni ja 15 minutiga. Vahepeal aga märkasin, et olin kaotanud Eesti lipu. Jama lugu. Ehk tagasi tulles leian ülesse. Möödusin paljudest, kuid väga palju inimesi oli juba seal. Ilmselt kogu Odda turism seisneb selles kohas. Ootasin ca 30minutit järjekorras, et saada pilti. Palusin taaskord ühel järjekorras seisval inimesel minust pilt teha. Pilt tehtud ja veel mõned pildid tehtud jooksin tagasi. Teepeal veel keegi kommenteeris: „Take it easy! You making this look too easy.“ Vabanduseks pean mainima, et seal kivide peal hüpates oli see tõesti päris mõnus. Olin tagasi tunni ja 45 minutiga. Ajeeeeeee!!!! Kõik tehtud ja nüüd koju! Kahju, et lippu tagasiteel ei leidnud. Panin selle Trolli arvele. Ilmselt neile meeldis see lipp rohkem. Ligi astus üks Aasia päritolu mees, kes uuris, et kiiresti ma seal ära käisin ja miks ma jooksen. Sai mõtteid vahetatud trail run ja ultra teemadel. Soovisime üksteisele edu ja nüüd kerge lõuna ning minekut. Oli plaan jõuda õhtuks Oslo alla. Mõtlesin, et võtan taaskord hosteli või hotelli. Sõit Oddast Trolltungasse ja sealt Drammen’i oli kokku 328km. Ilm oli hea ja kilomeetrid lendasid. Kaalusin ka tegelikult otse kogu öö sõita ja hommikuks Stockholmis olla, kuid see mõte väga pikalt ei lennanud. Notoddenis, kus eelmine aasta sai kämpingus oldud, sai vaadatud Drammenisse hotell. Mmmmm, hotell, mõnus. Lõpuks ometi saab pisut puhata. Õhtul vaatasin, et kuidas saada Stockholmist Tallinna. Järgmise päeva laevapiletid olid kõik välja müüdud. Üle jäi vaid ööseks Stockholmi jääda.

Kaheteistkümnes päev oli puhas transiit Drammenist Stockholmi, mis oli 552km. Leidsin keldrisse ehitatud hubase hosteli, kus ei pidanudki kellegagi tuba jagama. Ilmselt pole kunagi nii väikses toas ööbinud. Ilge tegu oli mootorratta parkimise eest maksmisega. Soovitati mitut äppi ja mulle ei mahtunud pähe, et mootorratas peaks sama palju maksma kui sõiduauto. Lõpuks sai see tehtud. Kõik see tähendas, et järgmine päev tuleb Stockholmis linnapeal kolada. Päeva lõpuks võtsin saavutuste auks ühe õlle baaris. Polnud paha.

Kolmeteistkümnes päev sai tehtud hostelist check-out. Õnneks sai kodinad jätta sinna, et siis päeva teises pooles sealt laevale sõita. Stockholm nagu linn ikka – palju maju ja inimesi. Kunni maja juures nägin ära vahtkonna vahetuse ja siis seadsin sammud mootorratta juurde, et siis sadamasse sõita. Stockholmi teed on suhteliselt keerulised ja kui ühest teeotsast valesti sõidad, siis läheb sõit oluliselt pikemaks. Nii juhtus ka minuga. Üks väike eksimus ja sõit tuli pikem. Õnneks oli mul piisavalt aega. Sadamas oli ees üks norrakas, kes rääkis, et läheb Jõgeva Treffile oma Hayabusaga. Jõgeva Treff pidavat olema kõige parem motoüritus, kus ta käinud on. Organiseeritud ja hästi läbi mõeldud tegevusi kogu aeg ja kõigile. Seda oli hea kuulda. Pajatasin tallegi oma reisist natukene. Peatselt lisandus veel norrakaid, kes Treffile liikusid. Kutsusid veel õhtul õllele aga ma ei jõudnud.

Neljateistkümnenda päeva hommikul maandusin Tallinki laevaga Tallinna sadamas, kus mind tervitas Eesti politsei puhumisreidiga. Kuulsin läbi kiivri politseiniku puist inglise keelt, millest ma väga aru ei saanud aga ilmselt tutvustas ennast. Politseil oli käes uued uhked mõõteriistad. Enam ei pidanudki torusse puhuma. Nüüd oli lehter ja kõik käis kiiremini kui arvasin. Probleeme polnud ja nii sai viimased kilomeetrid Tallinna ummikutes higistatud ning lõpuks koju jõutud.

Mõned faktid:
• Kestus 13 päeva
• Motokilomeetreid 4663
• Vallutatud mäed:
o Halti 1328m, Soome kõrgeim mägi;
o Raisduattardhaldi 1361m, mis jäi Halti mäe vallutamisel Norra poolel lihtsalt ette;
o Kabnekaise 2099m, Rootsi kõrgeim mägi;
o Vierranvarri 1706m, mis tuli ka võtta, et üldse Kabnekaisele saada;
o Galdhopiggen 2469m, Norra kõrgeim mägi;
o Keilhaus topp 2355m, mis jäi Galdhoppiggeni teele; ja
o Svellnose 2272m, mis jäi samuti Galdhoppigeni teele.
• Läbitud jalgsi kilomeetreid 112,84.
• Läbitud jalgsi tõusumeetreid 5261.
• Jalgsi liikumise aeg kokku 25 tundi, 33 minutit ja 48 sekundit.
• Kasutasin matkaäppi - Gaia GPS, millega sai matakteekonnad eelnevalt salvestatud. Sellega sai ka motosõitu ning matka lindistada/trackida.

Kasutaja avatar

isakene
Postitusi: 1228
Liitunud: 08 Veebr 2005, 12:08
Tsikkel: Yamaha XTZ 750 ST, KTM 250 EXC
Tänanud: 7 korda
Tänatud: 31 korda

Re: Mootorratturite reisikirjad

Lugemata postitus Postitas isakene » 24 Dets 2019, 00:15

ttameri kirjutas:
23 Dets 2019, 23:09

o Kabnekaise 2099m, Rootsi kõrgeim mägi;

Siis sa said oluliselt vähem ronida kui meie. Kui aastal 2007 sama kohta külastasime, loeti tipu kõrguseks, mälu järgi, 2112 meetrit. Kliima soojenemine ruulib. :D


ttameri
Postitusi: 38
Liitunud: 25 Mai 2013, 18:44
Tsikkel: Kawasaki ZZR600 & ZZR1100
Tänatud: 7 korda

Re: Mootorratturite reisikirjad

Lugemata postitus Postitas ttameri » 24 Dets 2019, 08:33

isakene kirjutas:
24 Dets 2019, 00:15
ttameri kirjutas:
23 Dets 2019, 23:09

o Kabnekaise 2099m, Rootsi kõrgeim mägi;

Siis sa said oluliselt vähem ronida kui meie. Kui aastal 2007 sama kohta külastasime, loeti tipu kõrguseks, mälu järgi, 2112 meetrit. Kliima soojenemine ruulib. :D

Kusjuures sügiseks oligi igilumi sulanud nii palju, et põhjatipp nüüd kõrgem.




Vasta

Mine “Motomatkamine”