Husqvarna 701 Enduro, uued tuuled puhuvad
Enne põhimenüü kallale asumist lubage mul selgitada seda nime, mida kasutan: ElectroMoto. Eip, mul pole elektrilist ratast (kuigi mul poleks ka midagi selle vastu). Nimi pärineb elektroonilisest muusikast, mida teen ja olen alati teinud ja mis mind valdavalt defineerib sadulast maas oldud ajal.
Eelroana veel kiire ääremärkus, et ma pole kogenud õlinäpp ega suuremat sorti ehitaja. Tahaks olla, aga olude sunnil olen pigem lihtsalt sõitja. Aga kuna mu ratas areneb läbi aja sellele vaatamata, siis panen siia kirja, mis toimub ja mis plaanis ja mis unistustes. Kasvõi selle pärast, et endal pärast tore tagasi vaadata. Ja kes teab - võib-olla saan ühel hetkel siiski ka näpud õliseks.
Aga asume siis pearoa kallale.
Minu ratas on 2019 aasta Husqvarna 701 Enduro. Ostetud Freetime'ist 2019 aasta maikuus. Sellest ka nimi: May. Mu esimese ratta 600-se Horneti nimi oli Matilda, siis tuli BMW enduurokas G650 Xchallenge Maya. Ja nimi May tundus loogiline jätk.
Poest tuli ta välja täiesti standardsel kujul. Ei mingeid lisasid, ei mingeid vilesid:
Ostuotsust tehes olin tegelikult kahe küna vahel: võtta seesama enduurokas või sama ratta supermoto variant. Viimane on minu silmis igatepidi ägedama väljanägemisega. Lisaks hoiavad umbes 99% sõitudest mind kõval pinnasel, seega mõneti oleks supermoto minu jaoks isegi praktilisem variant. Aga pidin kiirelt otsustama ja sel hetkel sai otsustavaks see 1% (nagu maailmas ikka). Ehk siis ma ei tahtnud puhtalt edevuse pärast ohverdada võimalust tuterdada ka pehmemal pinnasel. Pealegi ma ei sõida kunagi päris nii sportlikult ja nii piiri peal, et tänapäevased “kärnad” ei suudaks mind asfaldil hoida.
Kiirelt otsustama olin sunnitud selle pärast, et juba mõni nädal hiljem pidin isaga ette võtma pikema reisi lõuna Ukrainasse Bolgradi, kus mu isa kunagi töötas ja mina pisikese poisikesena ringi tuuseldasin. Algselt plaanisin rentida ratta, aga ühtäkki tundus arukam see rendiraha panna hoopis uue ratta alla, eriti kui see ühel hetkel nii kui nii päevakorras oli. Seejärel oli vaja paari nädala jooksul kiirelt ratas nii palju sisse sõita, et saaks esimese hoolduse tehtud ja sõit võis alata.
4000 kilomeetrit, kümme päeva, minimaalne varustus ja maantee-matkamiseks mitte just kõige sobilikum ratas. Umbes sellise varustusega:
Ja sellise seltskonnaga:
Nagu näha, siis suurem osa minu pagasist läks kruiseri kohvritesse. Ilma selle lisaruumita poleks ilmselt mu tagumik seda maad vastu pidanud. Võimalus pidevalt asendit muuta lükkas paratamatult saabuvat valu edasi. Kusjuures valu ei saabunudki üldse kõigepealt tagumikku, vaid kätte ja sealt edasi ülaselga. Ilmselt minu suht pika kiitsaka karkassi jaoks on lenks natuke kehva kõrgusega. Viimased päevad kannatasin järjest maksimaalselt vaid tund-paar sõita ja siis oli vaja peatust, sirutust ja puhkust. Aga see selleks, see pole reisijuttude teema..
Üsna algusest peale kummitas mul kuklas plaan, et see ratas ei saa jääda tehasevälimusega. Peamiselt siis mis puudutab plastikuid ja värvilahendust. Eelmise ratta tegin omanäoliseks oma disaini ja Pärnu Crostici poiste abiga - ja siis läks see müüki... Nüüd hakkasin juba aegsasti katsetama May välimusega. Ja no pagan kus võttis aega. Ma saan fotošopiga suht okeilt hakkama, aga graafiline disain ja abstraktne mõtlemine on minu jaoks tõsised pähklid. Mitu kuud hiljem lõpuks jõudsin lahenduseni, millega võisin rahul olla. Vot sellise kavandi tegin:
Pöördusin jälle Crostici poole, nende abiga viimistlesime disaini, panin plastid teele ja ei möödunud just väga palju aega kui sain kleebitud jupid tagasi. Siis aga sündis mul esimene laps, poisslaps, ja võttis aega, et taas tsikliga saaks tegeleda. Ning oligi käes juba kõle november. Kruvisin kergete külmakraadide juures kiirelt plastid külge, tegin paar pilti ja kiirelt väikese video ning pakkisin ratta talveks ära.
Ja nüüd närin küüsi ja ootan aega, millal saaks jälle ratast näha. Võib-olla isegi katsuda. Miks mitte ka sadulas istuda ja siis juba ka väikese tiiru teha...
Senimaani aga unistan fotošopis.
Kuidas näeks mu ratas välja kui ostaks talle supermoto rattad?
Või läheks hoopis teist teed ja lisaks ralli-torni?
Mõlemad oleks rahaliselt üsna sarnane väljaminek. Supermoto ratastega on see häda, et mu pisikeses korteris pole kohta kus lisarattaid hoiustada. Ja rallitorn on lisaks ägedale välimusele ka törtsu funktsionaalsem. Seega kipun pigem selle suunas kalduma.
Viimase mõtisklusena üritasin veel täiustada ralli-välimust madala esimese porilauaga.
Tegelikult kõige suurem asi, mis mind veel selle tsikli välimuse juures häirib, on summuti. Sest see on suur asi selle ratta küljes. Aga heli see eest väga väike. Konks on selles, et iga muu järelturu kopsik nulliks garantii. Ainuke aksepteeritav variant oleks Akrapovič, aga see on üks kilo kohalikku raha, mida mul praegu pole ja kui oleks, siis pigem paigutaks mujale. Näiteks ralli-torni..
) siis Eesti töökodadest ja asjadest pole väga aimu. Samas tekib küsimus, et kui tõsta sadulat, oleks kindlasti vaja ka lenksu tõsta ja see juba advriderit lugedes toob välja, et oleks vaja kõik kaablid-voolikud-värgid pikemaks sebida. Jalaraudu madaldada tundub nagu lihtsam/odavam variant.
