Ducati Scrambler Urban Enduro 2016 "Mila"

[MargusMoto]

Proloog:
Kuna ma oma suht värskelt soetatud Honda CRF300L-iga metsa kunagi ei jõudnudki ja maanteel oli ta ramp ikka korralik (pea, närvi- ja perse) valu, siis otsustasin selle välja vahetada.
Kuna aga rahakott miski uue peale ei hakanud, siis pidin vaatama vanemaid ja kasutatumaid rattaid. Kuna Ducati Scrambler oli üks mu esimesi "armastusi" kümmekond aastat tagasi kui tsiklite vastu huvi hakkasin tundma, siis võtsin seekord need isendid ette.
Ühe Urban Enduro ma 10 aastat tagasi omale juba pea-aegu ostsin. Viisin oma Honda Horneti Bikepointi sissemakseks, mulle tellitud uus puhas Ducati oli juba isegi nende poodi jõudnud, aga siis elu ütles "nope", lükkas kaika sügavale kodarasse ja nii pidin sellest masinast toona loobuma.

Nüüd aga:
Leidsin üsna heas korras, 2016 aastal regatud masina läbisõiduga umbes 17K, millel küljes juba väike asjalik Dart putukasuunaja ja boonusena ka Ducati OEM küljekohvrid (super-porno rihmadega käivad kinni, aga no vähemasti on olemas).

Isegi peenem pererahvas võttis selle tsikli üsna soojalt vastu

Ja üsna pea sain ka esimest korda käe valgeks (ehk siis mustaks) õlivahetusega, sest pea 10-aastase masinaga esindusse minna õli vahetama tundus eriti jabur. Õigete tööriistadega oli see lõpuks üsna chill tegevus.

Kojutoomine:
Tegelt jah, veel üks samm tagasi. Masina koju toomine oli üsna khmm... piinlik. Kui ma müüja juures proovisõitu tegin, siis juba tundsin, et kogu esiots oli kohutavalt kohmakas - mitte kuidagi ei tahtnud manööverdades vabalt liikuda ja tundus üldse kuidagi raske. Sel hetkel oli aga tahtmine nii suur, et ei mõelnud selle peale eriti. Kirjutasin selle masina vanuse arvele ja no et ei saagi mingi kerge dual-spordiga siin üldse võrdlema hakata.
Koju sõitsin korraliku ringiga, isegi kiirtee proovisin ära, et kuidas see väike tuulesuunaja toimib jne.
Kodus ratas ringi liigutades hakkas aga ikka väga närima, et lenksu peab pea hammastega haarama, et jaksaks paremale-vasakule keerata.
Esindusse ei tahtnud sõita - see oleks olnud pea pooletunnine kiirtee laks ja kuna ma kahtlustasin juba jumal teab mida - mingeid lenksulaagreid vms - siis liiga kõhe tundus.
Õnneks leidsin oluliselt lähemal ühe asjaliku tsikli-ehitaja, kes lahkelt lubas üle vaadata, mis kamm on. Kuna ta ka Ducati Scrambleritega juba kokku puutunud oli, siis tundus väga hea variant.
Kohale veerenud istus meister masinale ja tunnistas, et tõesti veidralt raskelt käib. Kõrval tal sõber aga näitas näpuga kohe esiratta peale, et võib-olla peaks alustama sellest, et rehvid õhku täis pumbata....

.. jep. Nii esimene kui tagumine rehv olid sisuliselt tühjad. Ja kuigi ma tsiklit müüja juures üle vaadates kontrollisin ka rehve, siis vaatasin pigem mustrit - et ma rehvi rõhku peaks kontrollima, selle peale ikka üldse ei tulnud. Isegi kui kuulsin, et see hooaeg peremees masinaga sõitma polnud jõudnudki...
Kui ma siis mõtlesin sellele kojusõidule ja mis kiirustel ja kuidas ma liiklesin, siis korra võttis ikka junni jahedaks.. aga no teisest küljest olin ikka väga õnnelik, et "probleem" nii kergesti lahendatav oli ja lõpeks midagi hullu ei juhtunud.
Meister ja ta sõber ka väga hullult silmi ei pööritanud ja ainult õige kerge häbitundega tulin sealt tulema. Isegi õhu eest ei pidanud maksma

Masin ise:
Meeldib mulle jätkuvalt ikka üsna väga. Kena välimuse ja kerge saleda joonega, just nagu mulle meeldib. Minu 184cm pikkuse juures võib-olla võiks tiba suurem olla, aga no kõike ka ei saa (Desert Sledile ei hakka hammas praegu peale). Hästi kerge on sõita - nagu jalgrattaga. Ma olen ka varem üsna mitmel juhusel Ducati Scrambleritega sõitnud ja nad on alati väga hea mulje jätnud, seega olen üsna rahul ostuga.
Muidugi, kõik ei ole nii lilleline. Desmo hooldus kiikab mägede tagant ja pean hakkama juba kas siis raha kõrvale panema või pangaröövi planeerima.
Aga veel pakilisem ja igapäevaselt häirivam on sidur ja gaas. Sidur on raske, eriti külma mootoriga ja kuna mu peamine pärusmaa on linn, siis see muutub väga kiiresti väga tüütuks. Ilmselt tuleb märja siduri peale üle minna, kui vähegi võimalik (komplekt on müügis olemas, seega peaks olema võimalik).
Gaasi käik aga ajab veel rohkem närvi. See on ikka nii kohutavalt närviline, et isegi maanteesõidul häirib. Iga pisemgi mõtteline millimeeter rutska keerutust lennutab tsikli hüppama ja see pidev jõnksutamine isegi pisematestki aukudest-lohkudest läbi sõites on kohutavalt tüütu. Ja ka ohtlik, sest näiteks mingi 30-ga tihedas liikluses autode vahel tiksudes võib ta vabalt visata kogu komplekti ebamugavalt kiiresti ees seisva autole väga lähedale. Natuke on harjumine asja paremaks teinud, aga mitte oluliselt. Selle raviks plaanin esiteks throttle tameri laadset toodet (kuna selle nimeline on USA toode ja siin raskesti kättesaadav) mille leidsin MRT Tech valikust. Ideaalis peaks ajule kallale minema, aga kas ja kes seda "ajupesu" meil siin maarjamaal teeb, pole õrna aimugi.
Kolmas jama on see kole lahas, mis on masina summutiks. Lihtsalt liiga vaikne ja ebamäärane. Ja kohutavalt kole muidu nii ilusal rattal.
Musta reede raames sain mõnusa alega HP Corse püti, mille talvekorteris oleva masinale suure lauluga peale panema lendasin. Mu algne plaan oli katalüsaator paika jätta, et vähem haisu oleks ja raskuskese madalal püsiks, pluss siis see, et segu veel rikkamaks ei läheks ja seda närvilisust veel omakorda juurde tuleks. Aga minu suureks üllatuseks tuli kogu see originaal-lõpupütt ühes tükis koos katalüsaatoriga tsikli küljest ära.. no, igal juhul tagasi ma seda panema ei hakanud Eks kevadel näis kui palju hullemaks ma olukorra enda jaoks tegin..

[Wtf3000]

Selle raviks plaanin esiteks throttle tameri laadset toodet (kuna selle nimeline on USA toode ja siin raskesti kättesaadav) mille leidsin MRT Tech valikust.

Üks variant on ka tellida uus plastist rutska toru, kus kaablite kinnitused peal. Siis seda ringi, kus gaasi kaablid peale jooksevad, progressiivselt väiksemaks-rahulikumaks viilida/lõigata ning efekt sama, mis Throttle Tamer'iga. Suzuki V-Strom puhul sai nii tehtud ning see rustka toru maksis paarkümmend eurot ainult.

Alguses tellisin ka USA'st Throtte Tamer'i, aga mis tahes põhjusel sealne postiteenus tõrkus ja pakk ei jõudnud isegi riigist välja mõne nädalaga. Suhtlesin selle firma omanikuga, tühistasin tellimuse ning nad kandsid peale väikest veenmist raha tagasi.

[MargusMoto]

Üks variant on ka tellida uus plastist rutska toru, kus kaablite kinnitused peal. Siis seda ringi, kus gaasi kaablid peale jooksevad, progressiivselt väiksemaks-rahulikumaks viilida/lõigata ning efekt sama, mis Throttle Tamer'iga. Suzuki V-Strom puhul sai nii tehtud ning see rustka toru maksis paarkümmend eurot ainult.

Jep, ma MRT Tech lehelt ühe sellise Domino oma leidsin, mis peaks andma soovitud efekti. Praegu kogun hoogu ja raha, et see koos soojendusega rutskadega ära osta ja külge panna..