kampaania "Märka mootorratturit!"

[kalle]

Siin viimased postid juba viitavad sellele, et teema vajub ja ujub ja ma tõesti ei tahaks sellele kaasa aidata, aga see lause vajab minu poolt väikest kommi.

. Seega peaks olema nn kampaania suunatud kahele põhitegurile:
1. Mootorratturite endi sõiduoskuste parandamine (Kalle, Pritsu ja teised on seda juba öelnud);

Nimelt ma tahan öelda, et sõiduoskus polnud päris see mida ma silmas pidasin. Ma ei tahaks nüüd ega edaspidi selles osas kellegi kohta konkreetselt, ega üldiselt midagi kommenteerida muud, kui et paremaks saab alati minna. See puudutab siis puhtalt mootorratta käsitlemist, kui oskust.
Minu väljaütlemine oli pärit viimasel ajal meiel liikuses tekkinud mõtetest ja värskemalt nt viimasel hooajal, kui lisaks mõnele sõidule piiritaga siiski u 20000km möödus Eesti teedel. Ja mulle jäi nende kilomeetritega küll selline pilt, et ka siin käsil oleva aktsiooni juures tuleks siiski paar hetke kauem peeglisse vaadata. Ja veelkord... mitte sõiduoskuse, nagu ma paar rida varem selgitasin, vaid liikluses eksisteerimise osas.

Ma täiesti mõistan, et kogu tsiklivärk üldse on üks paras emotsioonide kogum ja kogu maailmas sõidetakse tsikliga siiski teiste tunnetega ja stiiliga, kui autoga tööle jne jne. Aga kui väga arvestatav osa tskiliga sõitjatest võtab liikuses oma enda sõidustiiliga selliseid riske nagu see iga päev sõites silma jääb, siis on väga raske mul küll muud kampaaniat esialgu välja mõelda, kui et tsiklirahavast kevade puhul paar hetke endamisi sügavamalt analüüsima kutsuda, kas tõesti on ainult rekkamees paha ja rullnokk paha jne jne, või saaks siiski veidi lähemalt peale hakates suure töö ära teha enne kui saab kuskil kõva häälega välja hüüda, et tsiklit lihtsalt ei märgata.

Ma palun nüüd taas vaga vabandust, et sellise siinsete terminite järgi padjaklubi jutuga julgesin taas esineda ja lisaks veel antud teema konkreetseks edasiviimiseks midagi asjalikku kirja ei pannud, aga see tsiteeritud lõik lihtsalt pani mind seda kirjutama.

Kk