Kui tihti teid kõnetatakse...

[Mari Öö]

aga see on see koht, kus mul on täitsa hea meel vahel, et meid lastesööjateks ja muidu hirmsateks koletisteks peetakse. kui nad teaks, et me tegelt heasüdamlikud kenad sõbralikud joodikud kõik, oleks ehk näppijaid kordi rohkem.

ega see kerge pole jah. minu tähelepanuväärsemaid lugusid saab kodukalt reisikirjeldusest lugeda. hiiumaal oli nii et olime kahekesi tsikli peal jürkaga kuskil külapoe ees, kui kümme poisikest juba tõsimeeli arutas, kas peaks selga ka ronima, keerasid gaasi ja näppisid kõike. ostsin oma koka poest ära (jürg valvas ratast ja hirmutas poisikesi eemale) ja põgenesime kus seda ja teist. seal jäi ilus kirik ja kirikuaed läbi uurimata, sest ratas oleks tükkidena laiali veetud vist. jõmpsikaid assisteeris mingi 70-aastane viinanina veel.

ühel tuttaval keerati mustamäel parklas keset töpäeva tühikäigupöörded paigast. korralik nökerdamine oli ikka olnud, tööriistad ja puha... peab ikka viha olema!

aga näppijaist hullemad on siiski need kenad inimesed, kes liikluses oma huvi näitavad. nt kui möödasõidul oled, siis kiirendavad, ja sina mõõdad murelikult vähenevat vahemaad oma esitule ja vastutuleva LandCruiseri kängururaudade vahel, tagaistuja haare muudkui tugevneb... parema käe randmenõks näitab jobule küll koha kätte, aga siis on möödasõitudest päris mitmeks kilomeetriks isu otsas.

ei vahva on!