Huumorit

[Ronk]

Lugu Disel-i kodukalt autode võistluselt.

Ford Cortina de Lux, 1969

Sõitsin kord oma mõnusa 69 aasta Ford Cortina de Lux´ga peale tööd kodu poole. Enne kojujõudmist otsustasin poest läbi hüpata, et mõned õlled võtta pärast väsitavat tööpäeva - lõõgastumiseks. Poes seisin nagu alati "valesse" kassajärjekorda, mis ei liikund ega liikund edasi. Seisin seal õlled näpus oma veerand tundi. Lõpuks, kui makstud sain suutsin kogemata ühe pudeli kivipõrandale pillata, mis aga imekombel ei purunenud!!?

Hoopis kork lendas survega pealt minema, ning pudel hakkas meeletult põrandal keereldes vahtu pritsima nii, et minu ja kaaskodanike jalad ning kogu põrand oli mõnusalt õllene. Pudelit üles tõstes kukkus mu mobiil õlleloiku ja sinna ta elu jäi Põgenesin siis punastades ja lirtsuvate tossudega poest, viis pudelit õlut näpus. Mingi süsteemiga sain ilma õllesid maha asetamata taskust kätte autovõtmed (mis loomulikult olid viimases taskus!!!) ja mida ma näen autot polegi!?? Ärandatud??? Helistada ka ei saanud, kuna mu mobiil - olgu muld talle kerge! Mõistsin, et ju siis pole minu päev ja hakkasin nukralt kodu poole vantsima. Mõnesaja meetri pärast märkasin ummikut. Autod sõitsid mööda kõnniteed, sest keegi jobu oli parkinud oma romu keset teed ja ise lahkunud - nagu Itaalias! Lähenedes aga hakkas Auto järjest tuttavamana tunduma. Ja tere, tere!!! Minu Auto!!! Olin temaga südames juba hüvasti jätnud. Jällenägemisrõõm oli suur, aga üürike ja punastamisest ma ikkagi ei pääsenud. Eks proovige ise viis õlut näpus keset ummikut siseneda ummiku põhjustajasse . Edasi ma ei mäleta või ei taha mäletada. Tegutsesin automaatselt. Jõudsin koju ja tagasi ei vaadanud. Tundsin ennast peedina. Nii palju sain targemaks, et edaspidi, kui autost lahkun jätan käigu sisse ja tõmban käsipiduri peale.