Mootorrataste Hipodroomisõit
Annaks ka mittekohalolnutele väikese ülevaate toimunust.
Esiteks, te tegite vale otsuse, et ei tulnud, ästi vaffa üritus oli.
Korraldus oli tõesti hindele umbes neli-miinus. Ma päris algustseremooniat ei näinud, sellest ei oska midagi arvata, aga esimene start oli küll “tase”. Teadupärast on selliste võistluste stardiks stardivärava üleskerkivad nöörid. Tsiklid rivistusid esimeseks sõiduks, rahvas seisis kikivarvul, anti start…. Stardiväravas kerkis vaid üks pool nööridest, teine jäi alla ja sealpoolsed võistlejad sõitsid nöörid katki. Tehti uus start, otsustati, et stardimärguandeks on hobuste jaoks mõeldud roheline tuli stardivärava ees. Kahjuks aga unustati uut moodi märguandmisest kõikidele võistlejatele teada anda ja nii jäid stardihetkel pooled mehed mokk töllakil vaatama, et mis nüüd juhtus. Otsustati veelkord uus start anda. Kõigepealt nokitseti originaalse värava kallal, et seda liikuma saada (krt, nagu enne võistlust ei oleks taibanud süsteemi üle kontrollida). Saadigi liikuma, aga siiski otsustati, et stardid antakse rohelise tulega. Selle tulega sai siis loodud motomaailma pretsedent: stardihetkeks oli muidu heledalt põlenud rohelise tule kustumine, mitte süttimine, nagu tavaliselt. Ülejäänud võistlus aga üldiselt sujus ladusalt, mingeid olulisi viivitusi ei tekkinud.
Ülejäänud kohtuniketööga võis kõrvaltvaataja seisukohast enam-vähem rahule jääda, kui vaid ära unustada üks eelsõit, kus kogemata lasti võistlejatel sõita üks ring rohkem. No võibolla ei leitud ruudulist lippu kohe üles, võibolla hakkas neile sõidu võistluslikkus väga meeldima… Sellelt üleliigselt ringilt jõudiski mootori jõul lõpuni vaid üks võistleja (hilisem üldvõitja, kui mälu mind ei peta), kuid siiski läks arvesse normaalse distantsi kohad, nii et mõni mees veel sai siiski punkti kirja.
Korraldus üldisemalt oli siiski tiba naljakas. Näiteks turva-värk. Tagumise pöörde väljumise juures oli aiast lihtsalt kümmekond meetrit puudu, ainult sissejalutamise vaev. Võistluse käigus suudeti siiski sinna ette mingi lint tekitada. Samuti oli mingi lindiräbal tõmmatud ette boksiteele, aga seda ei valvanud keegi ja seega sai iga huviline piiluda ka köögipoolele. Aga sellest hiljem, jäime pidama korraldajate juurde.
Kui korraldada üritus esmaspäeval algusega kl 17.30 ja mis kestab 21ni, siis ütleb iga terve mõistusega inimene, et paljud pealtvaatajad tulevad otse töölt, kõhud lähevad tühjaks ja nad pistaksid midagi põske. Tore on. Ainus söödav asi, mida hipodroomil pakuti, oli grillvorst: kaks vorsti pluss salat 55 eeku. My ass, enne kannatan nälga. Vähemasti oldi mõningal määral hoolitsetud vaimse toidu eest, mikrohmooni ees jagas pidevalt kommentaare Olaf Suuder. Oli heameel tõdeda, et tüüp oli võtnud vaevaks eelnevalt tausta uurida ja teha natuke tööd, nii et üldiselt oli tema juttu isegi hea kuulata. Väikesi viperusi ja möödapanekuid tuleb sellise ürituse kommenteerimise juures ikka ette, mis sellest. Vähemalt ei lõiganud väga teravalt kõrva üldine motoalane rumalus, vaid üks hea kild jäi meelde, Suuder nimetas singlit korduvalt monomootoriks
Millest ehk nappis pealtvaatajate jaoks, oli korralik tribüün, oleks tahtnud segamatult näha kogu ringi ilma mingite takistusteta. Kahjuks aga on hipodroom loodud hobuste suuruse järgi ning osa siseservast on palistatud hekiga, mille tagant kohati võis vaid aimata, mis juhtus kõige põnevamas, stardijärgses pöördes. Hobune paistaks heki tagant välja, aga kurvis slaidiv tsiklist kohe üldse mitte. Samas oli just sinna raja otsa kogunenud kõige suurem hulk pealtvaatajaid, nii et ma isiklikult ei viitsinud hakata ka trügima massi sees, et veel paremini näha.
Üldiselt oli aga vaatamine meeleolukas, seda sai teha otse rajaservas. Olles kurvis, kaasnes tsiklite möödasõiduga ka vahva kiviklibu rahe tsikli möödudes. Kuna olin nagunii tsikliga tulnud, siis ühel hetkel hammustasin läbi, et mis ma siis kiivrit näpus hoian ja jopehõlmaga nägu kiva eest kaitsen, sikutasin kiivri pähe ja vaatasin turvaliselt edasi. Seoses nende lendavate kividega võis võistluse üldmuljeks kujuneda suhteliselt kolm-miinus mõningate pealtvaatajate jaoks, kes pidasid end nii tähtsaks, et parkisid oma autod otse tagumise kurvi serva, meeter-kaks rajast. Vahvad kivikesed lendasid rõõmsasti nii vastu Dodge Rami kui tuttuut MB SL350-t. Ei olnud juures, kui nende omanikud naasid, aga karta võis, et ega nad väga enda auto väljanägemise üle ei rõõmustanud.
Hipodroomi- ja ka söeraja võistluse eripära võrreldes paljude teistega on tegevuse kiirus ja vahelduvus. Üks sats võistlejaid (neli kuni kuus korraga) sõidavad oma kolm ringi ära, siis tulevad kohe järgmised jne. Kuna üldiselt pannakse lõplik järjestus paika esimeses-teises kurvis, siis ei olegi mõttekam pikemalt tiirutada. Natuke vähendas vaadatavust ka see, et ei olnud olemas kavalehte, kus kirjas, mis numbri all kes on, nii oli jälgimine natuke segasem, kui Suuderi tutvustusest jäid nimi ja number meelde, siis oli hea. Aga ka muidu oli vahva vaadata, kuidas tüübid ajavad ~150km/h sirgel välja, lasevad kergelt gaasi järele ja udjavad nii pöördesse. Tsiklid tundusid enda olemuselt olema hästi lihtsad, nii elementaarsed kui annab olla, kohati meenutasid 30ndate võidusõidukaid. Mis on tegelikult isegi hea, kui kõigil on enam-vähem võrdne lihtne tehnika, siis pääsevad esile sõitja tugevused.
Nüüd siis boksi, kuhu juurdepääsu takistas vaid üksik lontis kileribake. Esimene asi, kui tsikkel boks jõudis, oli jahutamine. Ja jahutati just sidurit, selleks tarvitati kas elektri või bensu poolt ringi aetavat väikest ventikat. Ka enne stardirivisse võtmist säästsid võistlejad sidurit, hoides tsiklit tugevalt paremal küljel, toetatuna parema jalatoe ja esiratta peale, tagaratas oli õhus vabalt ringi käimas. Kahe sõidu vahel vahetati veohammakaid, ka väntvõlli ja sidurit ühendavaid kette või hammasrihmu, pandi alla uued rehvid. Tundus, et põhikulu ongi rehvid ja ketid-hammakad. Kuid ma ei suutnud tuvastada vahetamise täpset põhjust, silma järgi vaadates olid nii ühed kui teised päris värsked. Kas siis mängiti ülekandearvude ja mustritüüpidega, asjatundjamad võiksid teavet jagada. Ei näinud kordagi, et keegi oleks näppinud mootorit või vedrustust. Ahjaa, üks eesti tiimidest küll mudis midagi karpa kallal.
Tänasest Postimehest võib lugeda, et “Hipodroomitsiklile kohandatud tippmootor maksab ligi 150 000 krooni. Jõuallikate tööiga on umbes 15 minutit.” See pani mind kukalt sügama. Seekord sõideti kolm eelsõitu pluss finaalid, iga kord kolm ringi, iga ringi peale umbes minut. Lisame juurde veel treeningud, rajale ja rajalt sõidu ja olekski nagu mootori ressurss täis ja viskad üle õla minema? Samas oli boksides küll näha, et mõne mehe tsiklil on suht vanamoodsa väljanägemisega mootor. Ja vähemalt Meerikamaal ei ole hinnad nii kirved. Või tuleb nende toorikutega veel megatööd teha ja pärast iga võistlust mootorile kapremont, oskab keegi ehk kommentaarida?
Igatahes oli vahva üritus ja tänud eestvedajatele, kes viitsisid sellise asja ette võtta. Loodetavasti tärkavad nüüd mõne mehepoja peas mõtted ja varsti saame jälle rääkida eesti söeraja- või hipodroomisõidust.
Järgmine oluline motosündmus, kuhu me kõik läheme, on siis traiel
Esiteks, te tegite vale otsuse, et ei tulnud, ästi vaffa üritus oli.
Korraldus oli tõesti hindele umbes neli-miinus. Ma päris algustseremooniat ei näinud, sellest ei oska midagi arvata, aga esimene start oli küll “tase”. Teadupärast on selliste võistluste stardiks stardivärava üleskerkivad nöörid. Tsiklid rivistusid esimeseks sõiduks, rahvas seisis kikivarvul, anti start…. Stardiväravas kerkis vaid üks pool nööridest, teine jäi alla ja sealpoolsed võistlejad sõitsid nöörid katki. Tehti uus start, otsustati, et stardimärguandeks on hobuste jaoks mõeldud roheline tuli stardivärava ees. Kahjuks aga unustati uut moodi märguandmisest kõikidele võistlejatele teada anda ja nii jäid stardihetkel pooled mehed mokk töllakil vaatama, et mis nüüd juhtus. Otsustati veelkord uus start anda. Kõigepealt nokitseti originaalse värava kallal, et seda liikuma saada (krt, nagu enne võistlust ei oleks taibanud süsteemi üle kontrollida). Saadigi liikuma, aga siiski otsustati, et stardid antakse rohelise tulega. Selle tulega sai siis loodud motomaailma pretsedent: stardihetkeks oli muidu heledalt põlenud rohelise tule kustumine, mitte süttimine, nagu tavaliselt. Ülejäänud võistlus aga üldiselt sujus ladusalt, mingeid olulisi viivitusi ei tekkinud.
Ülejäänud kohtuniketööga võis kõrvaltvaataja seisukohast enam-vähem rahule jääda, kui vaid ära unustada üks eelsõit, kus kogemata lasti võistlejatel sõita üks ring rohkem. No võibolla ei leitud ruudulist lippu kohe üles, võibolla hakkas neile sõidu võistluslikkus väga meeldima… Sellelt üleliigselt ringilt jõudiski mootori jõul lõpuni vaid üks võistleja (hilisem üldvõitja, kui mälu mind ei peta), kuid siiski läks arvesse normaalse distantsi kohad, nii et mõni mees veel sai siiski punkti kirja.
Korraldus üldisemalt oli siiski tiba naljakas. Näiteks turva-värk. Tagumise pöörde väljumise juures oli aiast lihtsalt kümmekond meetrit puudu, ainult sissejalutamise vaev. Võistluse käigus suudeti siiski sinna ette mingi lint tekitada. Samuti oli mingi lindiräbal tõmmatud ette boksiteele, aga seda ei valvanud keegi ja seega sai iga huviline piiluda ka köögipoolele. Aga sellest hiljem, jäime pidama korraldajate juurde.
Kui korraldada üritus esmaspäeval algusega kl 17.30 ja mis kestab 21ni, siis ütleb iga terve mõistusega inimene, et paljud pealtvaatajad tulevad otse töölt, kõhud lähevad tühjaks ja nad pistaksid midagi põske. Tore on. Ainus söödav asi, mida hipodroomil pakuti, oli grillvorst: kaks vorsti pluss salat 55 eeku. My ass, enne kannatan nälga. Vähemasti oldi mõningal määral hoolitsetud vaimse toidu eest, mikrohmooni ees jagas pidevalt kommentaare Olaf Suuder. Oli heameel tõdeda, et tüüp oli võtnud vaevaks eelnevalt tausta uurida ja teha natuke tööd, nii et üldiselt oli tema juttu isegi hea kuulata. Väikesi viperusi ja möödapanekuid tuleb sellise ürituse kommenteerimise juures ikka ette, mis sellest. Vähemalt ei lõiganud väga teravalt kõrva üldine motoalane rumalus, vaid üks hea kild jäi meelde, Suuder nimetas singlit korduvalt monomootoriks
Millest ehk nappis pealtvaatajate jaoks, oli korralik tribüün, oleks tahtnud segamatult näha kogu ringi ilma mingite takistusteta. Kahjuks aga on hipodroom loodud hobuste suuruse järgi ning osa siseservast on palistatud hekiga, mille tagant kohati võis vaid aimata, mis juhtus kõige põnevamas, stardijärgses pöördes. Hobune paistaks heki tagant välja, aga kurvis slaidiv tsiklist kohe üldse mitte. Samas oli just sinna raja otsa kogunenud kõige suurem hulk pealtvaatajaid, nii et ma isiklikult ei viitsinud hakata ka trügima massi sees, et veel paremini näha.
Üldiselt oli aga vaatamine meeleolukas, seda sai teha otse rajaservas. Olles kurvis, kaasnes tsiklite möödasõiduga ka vahva kiviklibu rahe tsikli möödudes. Kuna olin nagunii tsikliga tulnud, siis ühel hetkel hammustasin läbi, et mis ma siis kiivrit näpus hoian ja jopehõlmaga nägu kiva eest kaitsen, sikutasin kiivri pähe ja vaatasin turvaliselt edasi. Seoses nende lendavate kividega võis võistluse üldmuljeks kujuneda suhteliselt kolm-miinus mõningate pealtvaatajate jaoks, kes pidasid end nii tähtsaks, et parkisid oma autod otse tagumise kurvi serva, meeter-kaks rajast. Vahvad kivikesed lendasid rõõmsasti nii vastu Dodge Rami kui tuttuut MB SL350-t. Ei olnud juures, kui nende omanikud naasid, aga karta võis, et ega nad väga enda auto väljanägemise üle ei rõõmustanud.
Hipodroomi- ja ka söeraja võistluse eripära võrreldes paljude teistega on tegevuse kiirus ja vahelduvus. Üks sats võistlejaid (neli kuni kuus korraga) sõidavad oma kolm ringi ära, siis tulevad kohe järgmised jne. Kuna üldiselt pannakse lõplik järjestus paika esimeses-teises kurvis, siis ei olegi mõttekam pikemalt tiirutada. Natuke vähendas vaadatavust ka see, et ei olnud olemas kavalehte, kus kirjas, mis numbri all kes on, nii oli jälgimine natuke segasem, kui Suuderi tutvustusest jäid nimi ja number meelde, siis oli hea. Aga ka muidu oli vahva vaadata, kuidas tüübid ajavad ~150km/h sirgel välja, lasevad kergelt gaasi järele ja udjavad nii pöördesse. Tsiklid tundusid enda olemuselt olema hästi lihtsad, nii elementaarsed kui annab olla, kohati meenutasid 30ndate võidusõidukaid. Mis on tegelikult isegi hea, kui kõigil on enam-vähem võrdne lihtne tehnika, siis pääsevad esile sõitja tugevused.
Nüüd siis boksi, kuhu juurdepääsu takistas vaid üksik lontis kileribake. Esimene asi, kui tsikkel boks jõudis, oli jahutamine. Ja jahutati just sidurit, selleks tarvitati kas elektri või bensu poolt ringi aetavat väikest ventikat. Ka enne stardirivisse võtmist säästsid võistlejad sidurit, hoides tsiklit tugevalt paremal küljel, toetatuna parema jalatoe ja esiratta peale, tagaratas oli õhus vabalt ringi käimas. Kahe sõidu vahel vahetati veohammakaid, ka väntvõlli ja sidurit ühendavaid kette või hammasrihmu, pandi alla uued rehvid. Tundus, et põhikulu ongi rehvid ja ketid-hammakad. Kuid ma ei suutnud tuvastada vahetamise täpset põhjust, silma järgi vaadates olid nii ühed kui teised päris värsked. Kas siis mängiti ülekandearvude ja mustritüüpidega, asjatundjamad võiksid teavet jagada. Ei näinud kordagi, et keegi oleks näppinud mootorit või vedrustust. Ahjaa, üks eesti tiimidest küll mudis midagi karpa kallal.
Tänasest Postimehest võib lugeda, et “Hipodroomitsiklile kohandatud tippmootor maksab ligi 150 000 krooni. Jõuallikate tööiga on umbes 15 minutit.” See pani mind kukalt sügama. Seekord sõideti kolm eelsõitu pluss finaalid, iga kord kolm ringi, iga ringi peale umbes minut. Lisame juurde veel treeningud, rajale ja rajalt sõidu ja olekski nagu mootori ressurss täis ja viskad üle õla minema? Samas oli boksides küll näha, et mõne mehe tsiklil on suht vanamoodsa väljanägemisega mootor. Ja vähemalt Meerikamaal ei ole hinnad nii kirved. Või tuleb nende toorikutega veel megatööd teha ja pärast iga võistlust mootorile kapremont, oskab keegi ehk kommentaarida?
Igatahes oli vahva üritus ja tänud eestvedajatele, kes viitsisid sellise asja ette võtta. Loodetavasti tärkavad nüüd mõne mehepoja peas mõtted ja varsti saame jälle rääkida eesti söeraja- või hipodroomisõidust.
Järgmine oluline motosündmus, kuhu me kõik läheme, on siis traiel
Liitu vestlusega
Vestluses osalemiseks pead sa olema motokommuuni liige
Avan konto
Pole veel liige? Pole probleemi, registreeru ja liitu.
Liikmena saad sa ise postitada ja vastata teisetel või tellida endale teavitusi vestluse edenemise kohta.
Kõik siin on tasuta ja võtab vaid minuti. Kohtusi sellega ei kaasne.