Õnnetused mootorratastega
-
ercisson
Hei,
Tahan ka statistikat täpsustada. Küll tagantjärgi!
Juuli alguses panin käbla endise kommivabrik Kalev, praeguse Politseimaja ristmikul.
Õhtul 8 ajal Järve poolt koju vurades oli tee suhteliselt puhas. Sõitsin teises reas +25km/h ja nägin kaugelt, et ristmikul punane tuli. Lasin vabalt veereda. Esimeses reas oli päevi näinud auto, mis juba ootas rohelist. Ristmikuni oli jäänud veel 40-50m kui lubav tuli süttis ja ma gaasi andsin.
Ristmikuni oli mul veel 20 m sõita, kui esimeses reas auto tasahilju, suund sisse ja minu ritta kalduma hakkas. Sel hetkel oli mul u. 70km/h sees ja vaatasin, et kas ta rsk ei näe mind... Autol suund sees ja aeglaselt reastub minu ette. Ja seal ma siis ülereageerisingi. Eesti moodi asfaltteeparandused - lapp peale ja peenkillustikuga ääristatud riba jäi mu esiratta alla, kui pidurdasin. Hopsassaa ja kui pilt ette tagasi tuli, lohisesin ja kukerpallitasin mööda teed 20-30 meetrit sealsest bussipeatusest mööda. Tõusin püsti ja tundsin, et õlg on paigast ära käinud... rippus veidi. Ilmselt maandusin õlale.
Kindlasti ei ole ma ainuke, kes vähegi lonkamisvõimelisena kohe tsikli juurde end veab ja oma klaasistunud silmadega kahjusid mõõtma hakkab. Tsikkel kukkus alguses paremale ja juhtraud sai sellise matsu, et väänas end paagi ümber. Ilmselt viskas seejärel end teisele poole, sest vasakul küljel oli libisemisjäljed paagil, tagakondlil, jalatoel ja käiguvahetushoob kõver.
Tüübid, kes siiski esimesse ritta IKKAGI jäid, jooksid autost välja selliste nägudega, et nad on mõrva sooritanud. Korjasid teepealt mu läbikulunud teksade taskutest väljakukkud moona kokku ja lubasid mu kohe haiglasse sõidutada. Juht seletas, et nägi mind küll ja suund oli sees aga ootas minu möödumist. Mulle tundus kangesti, et ta voolab aeglaselt mu ette. Võtsin siiski süü endale, sest reageerisin üle!
Mõne hetke pärast jõudis kiirabi kohale (keegi valvas pealtnägija ilmselt kutsus) ja puhastas mu marrastused.
Nagu alati ilmuvad sellistel hetkedel vanad tuttavad välja ja küsivad "Mis teed?" küsimusi. Väänasime tsikli lenksu sirgemaks ja transportisime tsikli lähedalasuvasse garaaži.
Ei ole olemas tsiklimeest, kes pole kukkunud.
Tõi mõistuse koju tagasi, sest vahepeal oli juba kuulikindel tunne.
Tänan tähelepanu eest!
Tahan ka statistikat täpsustada. Küll tagantjärgi!
Juuli alguses panin käbla endise kommivabrik Kalev, praeguse Politseimaja ristmikul.
Õhtul 8 ajal Järve poolt koju vurades oli tee suhteliselt puhas. Sõitsin teises reas +25km/h ja nägin kaugelt, et ristmikul punane tuli. Lasin vabalt veereda. Esimeses reas oli päevi näinud auto, mis juba ootas rohelist. Ristmikuni oli jäänud veel 40-50m kui lubav tuli süttis ja ma gaasi andsin.
Ristmikuni oli mul veel 20 m sõita, kui esimeses reas auto tasahilju, suund sisse ja minu ritta kalduma hakkas. Sel hetkel oli mul u. 70km/h sees ja vaatasin, et kas ta rsk ei näe mind... Autol suund sees ja aeglaselt reastub minu ette. Ja seal ma siis ülereageerisingi. Eesti moodi asfaltteeparandused - lapp peale ja peenkillustikuga ääristatud riba jäi mu esiratta alla, kui pidurdasin. Hopsassaa ja kui pilt ette tagasi tuli, lohisesin ja kukerpallitasin mööda teed 20-30 meetrit sealsest bussipeatusest mööda. Tõusin püsti ja tundsin, et õlg on paigast ära käinud... rippus veidi. Ilmselt maandusin õlale.
Kindlasti ei ole ma ainuke, kes vähegi lonkamisvõimelisena kohe tsikli juurde end veab ja oma klaasistunud silmadega kahjusid mõõtma hakkab. Tsikkel kukkus alguses paremale ja juhtraud sai sellise matsu, et väänas end paagi ümber. Ilmselt viskas seejärel end teisele poole, sest vasakul küljel oli libisemisjäljed paagil, tagakondlil, jalatoel ja käiguvahetushoob kõver.
Tüübid, kes siiski esimesse ritta IKKAGI jäid, jooksid autost välja selliste nägudega, et nad on mõrva sooritanud. Korjasid teepealt mu läbikulunud teksade taskutest väljakukkud moona kokku ja lubasid mu kohe haiglasse sõidutada. Juht seletas, et nägi mind küll ja suund oli sees aga ootas minu möödumist. Mulle tundus kangesti, et ta voolab aeglaselt mu ette. Võtsin siiski süü endale, sest reageerisin üle!
Mõne hetke pärast jõudis kiirabi kohale (keegi valvas pealtnägija ilmselt kutsus) ja puhastas mu marrastused.
Nagu alati ilmuvad sellistel hetkedel vanad tuttavad välja ja küsivad "Mis teed?" küsimusi. Väänasime tsikli lenksu sirgemaks ja transportisime tsikli lähedalasuvasse garaaži.
Ei ole olemas tsiklimeest, kes pole kukkunud.
Tõi mõistuse koju tagasi, sest vahepeal oli juba kuulikindel tunne.
Tänan tähelepanu eest!