Järvevana raudteeülesõidul kukkunutele!

[PsychoDad]

Kiituse avaldamine on igati positiivne. Kõigepealt kiitus, ja siis laitus. Alguses tõstame kilbile ja keerame siis selle kilbi kummuli. Tehtud positiivseid asju tuleb tunnistada. Olenemata poliitilisest kuuluvusest. Niikuinii on kõigile teada milline reha seal majas praegu toimetab. Tasub vahel seal tõrvapotist seda meetilka taga ajada Endal parem tunne.

Igasuguse liikluse takistamisega tõmbame kohe kõigile tsiklimeestele vee peale. Sellest hetkest alates ei kuule kuskil midagi positiivset, vaid luuakse hetkega negatiivne foon mille pärast positiivseks muutmiseks läheb pikalt aega. Iga negatiivne asi mis juhtub pärast seda üritust riputatakse suure kella külge, pluss otsitakse vanad jamad üles ja kukutakse neid nämmutama. Meil siin praegu nimelt hapukurgi hooaeg, kus iga uudis on uudis. Kellel kempsus paber otsa sai ja millega selline innovatiivne olukord lahendati - stiilis uudiseid on juba niigi kõik lehed täis.
Oma kaotatud ratasanikega oleme niigi omale halba aurat kogunug muu ilmarahva silmis.

Nii et pigem võtta luba ja kenasti seaduslikult tralli teha. Viisakalt saabuda punktist A korralikus rivis mis sõidab just nagu LE-raamatust välja puntki B, kus toimub registreeritud avalik koosolek. Ja paugutamise võiks jätta lõpuks, kui suure paraadiga koosoleku lõppu tähistatakse. Siis oleks möirgamine omal kohal. Hüvastijätuks või nii. Ennem seda rahulikult motikad ära parkida ja oma loosungeid või asju lehvitada ning linnarahval lasta motikaid katsuda ning nendega juttu teha, ning üleüldse anda mõista, et motomees ei otsi bensukatest lastest tehtud eineid vaid tahavad lihtsalt kõhu täis süüa ja paaki bentsu panna ja oma asjadega tegeleda. Ning on inimesed nagu sina ja mina, oma muredega, millest ühe peale on kõrges kaares lastud. Vaatamata sellele, et piisab ühest kogenematust juhist ja tihedast liiklusest ning siis on kohe vähemalt kaks ohvrit, üks kes rattaste all ja teine, kes oli sunntud selle õnnetu hinge rataste alla ajama, kuna lihtsalt ei olnud teist võimalust. Kaks kannatajat, mitte üks kes alla/pikali aeti. Autoga tsiklistist üle sõitja on siin samasugune ohver nagu alla aetav. Pluss veel võimalus, et ratas lendab vastasuunda ning põhjustab seal kes teab mida. Igapäevane loterii.

Sellise positiivse tooniga üritusega võidab rohkem kui kogu plats musta tossu täis lasta ning karjuda, et meil on vaja. Inimestega tuleb suhelda. Suhtekorraldus ei toimu üleöö, see on pikk ja tänamatu tegevus mis võib aega võtta aastaid.

Ma oma gessuga seal ka lendasin ükskord poolkülili üle ja hoidisn hammastega lenksust kinni, et mitte maha lennata ja ratas püsti hoida. Aga vaadake, ma olen kõik kolm Winnetou raamatut läbi ka lugenud, ja need kohad, kus hobust taltsutati isegi kaks korda. Paljud ei ole, nii et püsib võimalus ennast seal kummuli keerata.

Eks võib ju sedasi ka võtta, et mis te virisete. Aga ise tahaks sõita küll nii et ei peaks mingist õnnetust raudteest üle sõites põdema, et kas läheb nüüd või ei. Niigi siin dshunglis on tükk tegemist, et tervel koju jõuda. Nii neljal kui kahel rattal.