Sinu tee bikeriks...

[konstruktor]

Minu teekond mootoriga ratta armastamise juurde algas, kui olin 16-aastane. Mu klassiõe isa, kes oli TEMT'is õppejõud, kutsus oma tütre mainitud õppeasutuses korraldatavatele A-kat kursustele. Tütar üksi minna ei julenud ja kutsus mind kaasa. Ma olin nõus - aimamata et endale ühe kroonilise kinnisidee kaasa saan, mis ka aastate pärast välja lööb nagu dzhunglipalavik. Liiklustestid ja platsitunnid, esimesed sõidud IZ Planeta Jupiteri ja Minskiga. Kõik oli nii lihtne, kogu tolleaegne eksam koosnenuks vaid teooriaosast ja platsil keerutatud ringist ja kaheksast. Oli juba ARK-i teooria käsil, ning ma blond oskasin ühe liigse veapunktiga läbi kukkuda. Ma mäletan seda küsimust täpselt. Siiski piisas mulle tollal sellest põrumisest, et enam mitte viitsida. Dammit, oleks ma siis teadnud, kui rahanõudev ja keeruline on lubade saamine tänapäeval!
Vahepeale on jäänud üksikud harvad sõidud tuttavate-sugulaste isetuunitud rontidega kuskil põlluvahel. Üks juhtum on mul eriti eredalt meeles, kui Minsk otsustas end kartulipõllu sisse kaevata, ühtegi hingelist aga lähedal abiks olemas ei paistnud. Kaks sõrme suhu ja vilistasin - seepeale tuli üks memm üle põllu ja aitas mul massina põllust välja tirida.
Teekond kestab. Minujaoks.