Sinu tee bikeriks...

[Samru]

Ma ei kutsuks ennast veel päris baikeriks, kuid tee tsiklini oli ehk tavapärasest mõnevõrra erinev...

Et nüüd kõik ausalt ära rääkida pean tegelikult alustama sellest, et 21. juulil 2001 tegin järelhaagisega sõiduautoga avarii: koorma iseärasuste tõttu keeras kogu autorong end ilusti hopp üle katuse. Olin 3 kuud vanale sõidukile, mis läks nüüd mahakandmisele, eelmisel päeval lasknud veokonksu paigutada... Peale seda lubasin endale, et ei lase enne oma järgmisele autole konksu panna kui olen teinud endale BE load. Aeg läks ja lubadus pidas.

Kuni selle aasta suvel läks olukord Tallinna liikluses seoses Ülemiste ristmiku ehituse ja Mõigu valgusfooriga ikka päris hulluks nii, et taaskord Tallinnasse sissesõitu oodates liikus mõte peale möödatuhisevaid tsikleid vaadates endalegi sarnase liikumisvahendi soetamise peale. Nimetamist väärib veel ka asjaolu, et minu "tsikli"-kogemused piirduvad paari võrri- ja deltatiiruga lapsepõlvest, mingi külgkorviga motika sabal sai vist ka ühe korra oldud.

Läks veel paar nädalat kui kohalikus vallalehes ilmus kuulutus, et kohalik Kose autokool korraldab BE (ja ka A) kursused. Kuna järelhaagisega oleks sõita vaja ja lubadus vajas täitmist, siis läksin ilusti kooli avaloengule. Kohal oli 4 kärulubade soovijat ja igavene pinu A-kati ihalejaid (kusjuures enamus noored tsikid ). Meenusid ummikud, ajasin käpa püsti ja küsisin, et "äkki ma teeks mõlemad kategooriad". Autokooli mehed ütlesid et nemad minult liikluse eest küll topelt raha ei võta ja nii see õpe algas...

Jättes vahele kohustuslikud sõidutunnid ja ARK-i eksami mis said edukalt läbitud (kusjuures nö riiklik kokkuhoid kahe kati koostegemise pealt oli ainult kaanteraha- teha tuli lausa 2 teooriat järjest) jõuame tsiklini. Plaan oli soetada mingi tagasihoidlik 6-7 sajane kasutataud ratas ja kõik oli selle plaaniga kõige paremas korras kuni minu väravasse vuras üks tuttav tutika Suzuki Intruder 1500-ga. Pool tundi ilastamist ümber ratta ning järgmise päeva käik viis motopoodi, kus ei olnud alguses sugugi mõttes midagi võimsamat kui 1500 võtta, kuid argumendid teemal "liisingumakse muutus on ju üliväike" ning 1800-se edevam välimus viisid selleni, et praeguseks mõõdan peamiselt Tartu maanteed ning läbin Mõigu-Ülemiste-Järvevana ummikuid Suzuki Intruder 1800 seljas. Huvitav fakt võib olla ka veel see, et tsikli sain kätte 20. juulil 2007 st täpselt 6 aastat pärast avariid .

Selline lugu siis, mis sai kirjutatud puhtast kirjutamise rõõmust