Õnnetused mootorratastega

[mart211]

Sain minagi oma õpetuse kätte. Teist hooaega tsikli seljas ja olekski imelik olnud, kui poleks midagi juhtunud. Nimelt läksin kurvi liiga kiiresti ja teepeal lamas suur ja särav kuusekäbi. Mõtlesin siis, et kustpool oleks hea mööda minna, otsustasin vasakult tast mööduda ja oh kae imet, naambrimees tuleb oma Opeliga vaikselt vastu. Peale mõnda sajandik sekundeid otsustamist leidsime ühise tee- Tema võtab vasakule teeäärde ja mina vasakule põllule. Siis hakkas seiklus. Sõber pani paar kuud tagasi samas kohas külje maha, mina aga üritasin püsti jääda. Kui esimene kraavikallas sai läbitud, olin natukese juba rõõmsam. Siis hakkasin seal vagudevahel hüppama kui kiimane konn kevadise jõe kaldal. Esimene põõsas läbitud, langes hoog ja kadusid vaod- sain hakata pidurdama, sest rattad olid nüüd enamjaolt maapeal. Hoog rauges ja hakkas tulema suur kivimürakas ja tihedad põõsad. Enne neid sain hoo maha ja lõppes mu selle aastane "heinategu". Läksin vaatasin mis naabrimees räägib, vaatasime et rattal pole ühtki vigastust peale suurte heinarullide suunade ja õhuvõtu avade vahel. Minutiga olid kohal ka kaks sõpra. Lahkusime rõõmsalt, et kõik elus(ka ratas loomulikult) ja kui värinast üle sain hakkasin vaikselt koju liikuma. Peale nii õnnelikku õnnetust oleks juba karma ees häbi sellest mitte õppida. Loodan, et see oli minu mats mida igal siklimehel naguinii ette tuleb.

Teistle kõigile ilusat ilma ja vähem käbisi