Kui tihti teid kõnetatakse...

[Tarts]

Mitte kõik külakarvased ei ole negatiivsed.
Sattusin Saaremaal tiirutades kuhugile Türju kanti ja jäin teeäärde puhkamiseks peatuma. Läinudki palju aega mööda kui selja taga võsas hakkasid oksad raksuma ja ma mõtlesin, et kohe kargab sealt mõni Saaremaa valge lammas, kodustatud lehm või vähemalt elus põder välja. Aga võta! Hoopis üks metsavenna välimusega parkunud näonahaga mees oli. Tuli otse minu juurde, istus mu kõrvale kraavipervele ja ilma pikema jututa ulatas mu poole 1,5liitrise plastist õllepudeli. Patsutasin talle õlale ja noogutades ratta poole ütsin, et pruut ei luba õlut juua. Mees vaatas kohkunult üle õla aga nähes, et mul siiski emandat kaasas ei ole ja ma vaid ratast silmas pidasin, noogutas arusaadavalt, tõstis pudeli suule ja jõi kui kaevul. Hetke istus veel mu kõrval, siis vaatas uuesti ratast, üsna pikka aega vaatas. Siis pilku rattalt pööramata jõu veel ühe mehise sõõmu, siis tõusis püsti, vaatas mulle otsa ja lausus oma esimese ja ainsa sõna: "Vägev". Ja läinud ta oligi sinna samasse kus kohast ta tuli. Ei saa öelda, et ta imelik mees oli. Omapärane aga küll. Ega ta tegelikult mind otseselt ka kõnetanud aga ju see seik ikka sinna kategooriasse mahub.