HD-mehe seiklused (HD-Ready ja saadaval) → Re: HD-mees

[Koll]

Nojah, siia nüüd tiba nädalavahetuse lugemist:

• Saabume Stockholmi sadamasse, kõiki sõidukijuhte palume siirduda autotekile, kõlas vali teadaanne.
  HD-mees hüppas pallimerest püsti. Pea valutas ja ehmatus oli hirmus. Süles paistis okse ja teksade põlved tahmased. Oli mul naine või ei? Midagi ei mäleta.
  HD-mees jooksis pead hoides kajutisse. Koridoris toimetasid juba koristajad ja vedasid kajutist pesu välja. Põrandal vedeles hulk tax freest toodud õllekohvreid. No kuidas need küll kaasa võetakse. Tuleb kuidagi vägisi rattale sättida, ega hääd kraami hukka tohi lasta, olgugi pohmakas nii jube, et alkohol viimse asjana meelde tuli.
  HD-mees kiirustas koormaga autotekile, kus metallkoopas kajav mootorimüra pea täiesti kumisema pistis. Pooled õllekohvrid oli ta sunnitud noile admiralihakatistele jätma. Nüüd pidi hakkama veel rihmadega jantima, ratas oli õnneks püsti. Lõppeks sai ta rihmad lahti ning teipis kotka kiivrile otsaette. Välismaal hea näidata end protherhuudi kuuluvat, mõtles HD-mees startides.
  Sõitis siis oma tohutu koormaga vankudes laevast välja ja palus mõttes, et kuskil jumalapärast puhumistorudega politseinikke vastu ei juhtuks. Ei juhtunud, ei siis muud kui Berliini poole teele.
  Pohmelline merekaru kaevas kotist suure kooliatlase ja hakkas otsima teed Alpidele. Peab ju ette vaatama et sinna Ida-Saksa poole ei eksi, mõtles HD-mees viinaaurusid õhates, kindlasti kipuvad varastama kui sellist ratast näevad.
  Tee oli püsti ees ja HD-mees kirus, et noist kuradima svedude siltidest sittagi aru ei saa!
  Ta keerles rampidel, ringidel ja ristmikel, lõppeks märkas üht D-kleepsuga mersut ja kimas järgi. Saksa auto, saksa tunnus – küllap Saksamaale teel. Siis aga hakkas sadama. HD-mees pööras järgmisele peatuspaigale ja otsis HD-vihmavarju välja. Nüüd oli põhjalikust varustumisest kasugi.
  HD-mees ei suutnud aga õieti otsustada, kummas käes vihmavarju hoida, paremas või vasakus. Suus see ei püsinud kuna proteesidest hakkas isemoodi kahtlast krõbinat kostma. Ta lahendas olukorra varju ühest käest teise vahetades. Vari püsiski päris kenasti kui seda otse ees horisontaalis hoida. Ta piilus külje pealt teed ja vesi pritsis küll mehe, küll varustuse peale. Ühtäkki vedas möödakihutav rekka tuulehoos varju mauhti minema.
• Sa kurradima kurat! Sinne läks 150 eurot maksnud orkinaal vari, manas HD-mees.
  Vett tuli kui oavarrest. Puuhalud, seljakott, tsiklimees ise ja õllekarbid vettisid täiega. Ühes kurvis läksid kaks kasti teepeenra poole lendu, nõnda et tee keerlevaid purke täis oli.
  Poole tunni sõidu järel võbises HD-mees juba nagu malaarias. Pigimustad HD-prillid olid pisarais ja rõivad läbimärjad. Oli aeg lõket teha. Ta pööras kõrvalteele ja peatus lõket sättima. Hea oli asja juures see, et teksadest läks kogu laevareisu pask minema. Looduslik pesumasin, tõdes HD-mees, suu ammuli. Nisikesist asjust ei tea need kontorihiired midagi, Harley märgi all on elu ikka imeline.
  Läbivettinud puud ei tahtnud kuidagi tuld võtta ja vett tuli aina lisa. Benssu otsides kaksas mees l pidurivooliku lahti ja pistis kiivri alla. Küll mees lahenduse leiab, mõtles ta ning lisas surematu:
• Harli men tount melt in vooter.
  „Benss“ ei tahtnud õieti süttida. Jaahah, see on see uus turvabents. No küll on kurat!
  Ega`s muud kui tahmane kiiver tagasi pähe ja halud küüti. Magistraalil kiiruse uuesti kaheksakümnele tõstnud, hakkas hirmus külm. Kiiremini ei näinud sõita, ehkki ruttu oleks kuhugi sooja tahtnud.
  Ta vedas bootsi sõidu pealt jalast ja pistis vettinud sokis jala summutitorule sooja. HD-mees röökis valust ja saabas pudenes teele järelsõitva rekka rataste alla. Ta vedas ratta kõrvale ja jooksis saabast otsima. Sel oli tald irdunud, tuli kinni teipida. Ei olnud enam teab mis kaunis sõiduking aga samas nägi HD-mees selles respekti. Pisuke vedamine kogu ebaõnne juures.
  Poole sõidutunni järel hakkas HD-mees juba lausa vabisema ja pöidlad pistsid värisedes iseenesest suunakaid peale.
• Perrkele, on see tüüp mu ratastki neegerdamas käind, et alarm ise peale läeb?
  Siis aga paistis bensujaam ja HD-mees kurvas hädavilkude plinkides katuse alla. Esipidur ei võtnud ja HD-mees paanitses tagapidurit otsides, ratas aga rümatas sedaaegu lillekasti ning kogu kaunidus prantsatas külili. Tankimas olnud inimesed vaatasid reisumeest hämmeldunult.
• Sampati fak mai paik! ulgus HD-mees tigedana.
  Ta kobis halgude seast püsti. Jäägu see ratas praegu, nüüd sisse sooja. Koperdas letini ja kogeles:
• Mii koult, hot vääst, veer is ruut tu perliin?
  Müüja ei saanud sõnastki aru mida HD-mees ütles aga pistis talle kuuma supitaldriku nina ette, sest oli see kotkaga tsiklimees ju läbimarg ja külmunud. HD-mees tänas ja suundus suppi sööma. See oli parim supp mida ta eales söönud ja oli merel tehtud start ju ilma söömata.
• Kaattämmit, ai lav sveedish miitpools änt sanshain, mõmises HD-mees lusikat suhu pistes, pidurivedelik põski mööda taldrikusse voolamas.
  HD-mees varjus siseoludes paar tundi, kuniks taevas matkamehele halastas. Pilvitus hajus ja päikesekiired kuldasid taevalaotust. HD-mees otsustas teekonda jätkata sest õhtuks pidi ju Berliini jõudma. Ta jättis märjad puud tänutäheks bensukapidajale, kirus uusi kraapsusid rattal ja varastatud õllesid. Järel polnud enam kui üks kohvritäis. Aga mees ei murdunud ja kihutas peagi pigitriibul.
  Sillani jõudes valdas HD-meest meeleliigutus. Varsti on ta Taanis, sääl tuulekübarate maal. See oli see sild kust ta oli näinud seiklejaid Jyllandi minevat, mille taga Saksamaa ürgsed mäestikud asusid. Sild tundus aga kuidagi madalavõitu olevat, võib-olla nood objektiivid petavad pilti tehes, mõtles ta ja jätkas sõitu.
  Tunni aja pärast jõudis ta Saksa piirile. Pilk rattale ja tähtsa olemisega tegelane viipas teda edasi. Ta tänas, danke söön, mille peale piirivalvur midagi ei kostnud.
• No oli vast pahur tegelane, küllap kadetses, hä hä hä, arutas HD-mees.
  Seejärel nägi ta silti, millelt tõlkis: Tere tulemast Põhjamaanteele. Selge! Ta oli õigel teel. Nüüd aga õhtuks Berliini. Ja siit edasi ainult saksa keeles.
  Sildil seisis „Welcome to Norway“