rataste müük ja sellega seonduv → Re: rataste müük aktiviseerub?

[sang]

Samas ei näe põhjust meeletul hindadega "tingimisel ja kauplemisel". See jura hindade ümber hakkab väsitama. Poes leiba või kingapaari ostes ei hakka ju küsima, et kas saan 50% veel alla? Kui raha pole otsi odavam ratas või rohkem rahaliselt plindris olev müüja.
Eks igaüks teab mis hinnaga ta oma ratast müüa soovib aga lihtsalt niisama oma asi käest anda selle pärast, et " naabri Ants müüs sellise hinnaga äsja odavalt" ( arvatasvti võlgade katteks) ei tasu. Hinnake oma ratast ikka hinna vääriliselt.

Julgen väita, et tsiklite puhul see loogika ei kehti. Leiva ja kingade puhul ajavad hinda alla müüjad, sest turul on ülepakkumine ja kui eesmärgiks on kaubast lahti saada, siis tuleb mängu hinnafaktor. Eriti kehtib see leiva puhul, kuna toode rikneb kiiresti, samas on piiranguks madal ülekate. Kingade puhul on riknemine aeglasem (kestab kogu hooaja, enne kui hinda langetad), ülekate aga väga suur (üle 100% paljudel juhtudel). Seega, kui müüja eesmärgiks on mitte teenida suurt kahju müümata kauba letil hoidmise, ladustamise ja kauba sees kinni oleva kapitali tõttu, laseb ta hinda alla mürinaga. Kuna tarbijal on väga suur võimalus valida erinevate poodide ja nende alede vahelt, siis tekibki vajadus varem-hiljem oluliselt hinda alla lasta. Mingi 15-25% enam ei toimi, see peab olema ikka üle 50%, et käivet tekitada. Kusjuures kui kingapoes praegu alet küsida, siis vast saab kah.

Tsikliturg on Eestis aga teistsugune, kuna üldjuhul sama mudeli ulatuses on pakkumine väga väike (v.a. mingid popikoonid näiteks baikide mingite mudelite ja aastakäikude lõikes). Ehk siis on olukord, kus ostja tahaks osta konkreetset mudelit, aga soovitud kaupa ei ole soovitud hinna eest. Müüja aga soovib müüa, aga pakutavale kaubale ei ole ostjat, soovitud hinna eest vähemalt. Üldjuhul ei ole Eestis võimalik olukord, et kui minu pakutu ei meeldi, osta mujalt, sest mujal lihtsalt ei ole soovitut. Nüüd tekibki see küsimus, et kumb peaks järgi andma, kas ostja peaks leppima kallima hinnaga või müüja peaks hinda järgi andma. Eks see sõltub mõlema osapoole vajadusest tehingu järgi, aga üldjuhul kipub see nii olema, et müüjal on tugevam soov müüa konkreetset eset kui ostjal seda konkreetset osta. Nii et kui ostja proovib hinnapiiri langetada, siis müüja võiks siiski vastu tulla, kui tal on vähegi huvi müüa.

Aga see kõik eelnev on ilus teooria, mis Eestis tihti ei kehti (pole seni kehtinud). Siin arvab tihti müüja, et tema on kunn. Näiteks olen kohanud üht müüjat, kes müüs oma nišis vidinaid, tohutu ülekattega. Siis tekkis talle konkurent, kes hakkas samalaadseid vidinaid müüma, aga oluliselt väiksema ülekattega. See teine sai enda kaubast kiiremini lahti ja sai ka kõrge käibe pealt head kasumit. Esimene mees aga ei soovinud oma kõrgest marginaalist loobuda ning hakkas teist lihtsalt turusolkijaks ja rämpsumüüjaks sõimama igal võimalikul hetkel. Arvake ära, kumb lõppkokkuvõttes paremini hakkama sai?