Endurod metsaradadele (Harjumaa)

[Möku]

aitäh heade soovide eest sõbrad, küll ma varsti jälle sõidan

Isegi kui kogenud sõitja läheb üksi maastikule, võib stuffi juhtuda.

Hispaania mägedes käisime sõitmas, siis sealsed kohalikud proffid ütlesid, et üksi sõitma minek on täiesti välistatud. Mägedes sõitmiseks kasutatakse kitseradu, kuhu inimestel pole kuude kaupa asja. Kui kukud, siis tavaliselt saab pea ikka suure või väiksema hoobi ja suur oht teadvust kaotada. Võimalust, et keegi juhuslikult sulle otsa koperdab ei ole.

Sama peaks kehtima ka Eestis metsade vahele matkama minnes kus muidu inimesi ei liigu - ikka kahekesi peab minema, kui endast hoolid. Asi see siis puujuure pealt ootamatult põrkuda ja mõni puuoks otsaga kiivriavast sisse saada

Aga Männikul on nädalavahetustel ikka päris tore laulupidu ja rahvast ikka on. Ikka on lootust parsada meetrit Meresjevi kombel roomata ja mõni ateka mees kinni püüda. Jääb mulje, nagu oleks ohutu.

Eelmisel kevadel märkasin ühte kiirabiautot Männikul sihitult edasitagasi sõitmas. Kui nad juba viiendalt ringilt tulid, siis läksin küsima et mis mureks. Olivad teised juba 4 (loe: NELI) tundi üht murdunud jalaluuga jalgratturit taga otsinud. Esiti hoopis Trapi hotelli lasketiiru tagant (kuhu jalgrattur nad telefoni teel oli juhendanud.) Tüübil oli isegi mobiiliakut veel alles, aga kiirabi ütles, et gsm positsioneerimise tellimiseks on neil vaja prokuröri luba, või miskit eriolukorra väljakuulutamist. Sestap olid nad juba politsei ka kohale kutsunud, et see päästeoperatsiooni alustaks.

Ma siis kuulasin, et kuidas see jalgrattur oli oma teekonda kirjeldanud ja tegin oma oletuse ja läksin ragistasin seni põõsastes, kuni ta üles leidsin. Samuti leidsin ka koha, kuhu kiirabi ligi sai sõita nii et oli küll jalgsi üle kraavi minek, aga üle 100 meetri polnud vaja kanderaami vedada. Kõik sai korda ja ta polnud veel alajahtunudki.

Tüüp tegelikult polnudki kestvuskrossi tagumisest otsast kuigi kaugel, vast 300 meetrit. Lihtsalt oli sellise atv matkajate raja peal, kus rahvas muidu ei sõida. Kiirabiauto juht oli muidu ka kogenud ja piirkonnaga väga hästi kursis, ning politseil oli väga hea gepsukaart, aga näe ei aidanud kannatajat leida, kuigi see oli vast par kilomeetrit Tallinna piirilt. Mis siis veel kaugemal toimuks?

Moraal - isegi kui teist sõitjat kaasa ei leia, siis telefon peab olema selline, mis sulle enesele GPS koordinaadid annab, et sa saaksid need päästjatele edastada. Või siis et sõidadki neid radasid, kus kindlalt teisi inimesi ka liigub.