Sinu tee bikeriks...

[Nation]

Nonii...aasta siis oli 65 kui laulusalmi uskuda ,kuid siis ma polnud veel sündinudki.Tegelikult sai asi alguse vist 87-88 aastal,kui isa teatas ,et töökoht...tollane REJ(remondi ja ehitus jaoskond)soetas endale otse Riga tehasest 50 cm3 krossikad(4tk).No ja on vaja meeskond komplekteerida kes nendega söidaks..Vanust oli mul siis vist ulmelised 11-12.Sealt see va pisik tuli.Võistlustel läks ju hästi(maakondlikult 2-3 koht oli koguaeg).Mõni aasta sõidetud ja tuli hakata suuremat ratast soetama ja tollane motoföderatsioon nõudis ka kfalifikatsiooni eksameid.Kuid siis pani EMA ploki peale...Ei andnud alkirja eksamiteks põhjendusega midagi õppimisekohta ja üleüldse olevat see tsiklisõit kurjast ja ohtlik .No ja ega vanamees ka mingi jõukur polnud ja töine asutus hakkas kah laiali valguma nõuka lõpus ja nii jäigi see tsiklisõit ja uus ratas vaid unistuste tasemeni kuni 97a suveni.Viljandis oli tollaal vähe M-i mehi kuid saatus viis kokku Sm Kütta ja Nöps-iga kelle õhutamisel sai endale MT-9 soetatud.... Oi õnne ja rõõmu .Tartu kevadpäevad,Otepää,Jõgevatreff,ölletoober ja kus veel kõikjal käidud ei saanud!Pärast mõneaastast sõitmist ja oma pisikeste valgete näppude öliseksmäärimist sai sellest isu otsa ja kasutatud- tuunitud VN-750 -oli see ratas mis pidi mind edasi hakkama viima ja ausalt teenima.Raske majanduslik olukord sundis selle küll maha müüma kuid helge mälestus on jäänud.Praegu olen sõitnud viimased aastad Sportsteriga....ja eksivad need kes seda imelist Ameerika sõiduriista möttetuks vanarauaks peavad.95 a sportster toimetas 3a ainult õli ja rehvi vahetusega.Rihmaraisk otsustas katkeda muidugi keset soomet ,kuid järgminepäev oli ka see juba vahetatud ...nii,et sõit võis jätkuda.
Praegu olen önnelik 2004a Sportsteri omanik....Sõidan,kiidan ja ei mölise