Sinu tee bikeriks...

[PEIKER18]

Algas kõik siis üsnagi hilisel ajal. Ma võisin olla vast äkki mingisugune 13 kui ma sõitsin üldse esimest korda mootorsõidukiga. Selleks oli sõbra irra(gauja) millega ma ei osanud pidama jääda ning sõitsin vastu kuuri seina. Ühesõnaga ma ei teadnud ei piduri siduri ega muudest keerulisematest tehnikatest mitte udujõhhhvigi. Selge siis tehtud asi sai sain kah korraliku peatäie sõimu, et loll ja koba ning mida kõike veel....ah jaa seda õeldi kah et ma ei oska ikka üldse sõita
Sellele järgnes aga minu hiline sünnipäeva ja hea õppeedukuse kingitus vanemate poolt...KAWASAKI KX80 aastast 95. Noh kogunesid siis igasugused jõmmid minu juurde ikka ainult ühel põhjusel...näha seda ime looma mis oli sellesse külla ära eksinud. Noh rääkimata sellest et ma ei osanud võrrigagi sõita..mmmmmm...noh mis siis krossikaga sõidust üldse jutustada. Igatahes kohalt ma sellega ära ei saanud´, sest ma lasin siduri liiga järsult lahti....ma olin ju loll nagu sõbrapoiss väitis tollel korral aasta tagasi . Nii sai siis võetud kaks kõige paremat sõpra ja mindi siis suvilasse metsa ja kändude vahele vurama. Seal algas kõva õppetöö kõigepealt kohalt ära saamiseks(seda muidugi suure platsi peal). Plaksti sidur lahti ja nii ma olingi seal kusagil pilvedes. Rets relv oli see küll peaks mainima. Sellega sõitsid mul isa ja onu mitmeid kordi ennast risu(ise muidugi kah, aga õnneks ainult ühe korra ). Sai siis kohalt minemine selgeks sidurit libistades ning sõit võis alata. Üle teise käigu ma ei julgenud ja ega auslttõeldes osanudki panna. Sõbrad lasid seal muidugi vähe kiiremini. Aga jh ega nemadki väga julgenud sellega tead mis kihutada. Mida aeg edasi seda vilunumaks ma sain. Pärast vaatasid sõbrad ja imestasin kuidas ma hüppeid juba harrastasin . Asi sai üsna käppa. Siis juhtus aga kurb lugu. Oma tarkade peade ja omaarust kõvade oskuste tulemusena põletasime me selle tsikli sõpradega maha. Siis sai soetatud endale honda cr 125 mis oli ilgelt rimakas. Aga ta lihtsalt niiväga meeldis mulle ning saigi ära ostetud jam muidugi ka väga palju pappi sisse käristatud et ta korda ja sõitma üldse saada. Siis mõtlesin ma endale midagi ikka väga võimast osta. Sai siis tallinast motodepoost toodud 650-ne BMW enduuro. Vot see oli juba midagi. Nüüdseks on sellega mul kogutud juba üsnagi palju kilomeetereid ja oleme olnud noh nii üksteisele üpriski ustavad. Pole tema mind kordagi teele jätnud ja pole mina tema peale solvunud ja vihastanud kah.
Nüüdseks on aga juba uued plaanid ja soovid...noh eks ikka tonnised ja võibolla võimsamadki. Mingit suurt matkaenduurot sooviks. Ja noh supermotot kah muidugi. Aga noh eks näis mis saab ja kuidas rahatasku kannatab. Natukeseks peab ikkagi kannatust varuma.