Kukkumine ja taastumine

[rm250]

Nonii need kukkumised!Bikega on nendega kergelt läinud õnneks.Aga eelmise aasta kevadel enne jaani sai siis krossikaga kukutud kahjuks.Ise arvasin,et suur põrutus ja saan varsti maast lahti aga võta näpust...Nimelt kukkusin hüppel ja tuttaval rajal seega ikka pikad lennud...Kaks hammast sodi,hingata ei saanud väga pikalt ja nuh püsti ka mitte.Kuigi kiirabi ka ei kutsund kohe aga kui vennas oli koos isaga mu koju tassind ja ma voodis ka ikka kuidagi ei saand paremaks viidi kiirabisse.Seal algul oldi rahulikud agab peale kompuutrit läks kiireks ja topiti igasugu tilguteid ja hingamis aparaadid.Nimelt tuli välja,et kolm lüli katki.Õigemini 2hel mõrad sees ja üks ikka mingid killud eemaldunud ja hiljem arst ütles,et napilt oli mingist närvist mööda läinud.Sain hurjutada,et kohe kiirabi ei kutsund ja end üldse liigutasin.Aga jah aasta lõpus sain juba istuda ja tööle aga enne seda lamamine päris pikalt ja siis hakkasin kõndima õppima.Aga taastus ravi hakati haiglas tegema üpris varakult ,nimelt hoolsa pigu all kindlaid harjutusi ,et liikumine säiliks ja lihased ei degenereeruks.Nüüd tööl,tõstan maast raskusi nii 80 kilo ja pool kummargil kergelt ikka seljaga kuna lihtsalt asjad suured lahmakad.Sellega saab hakkama aga ei tea kuidas põrutusega lood on kas kannatan.Nimelt lülide vahe ka mingid millimeetrid väiksemad.
Ratast enam pole aga hing ihkab ikkagi.Vist mingiaeg üritan korra kellegi rattaga,et mis selg teeb ja kui kannatab siis vist suvel rajal näeb taas.Aga kindlasti enam mitte nii hullult uja ehk jääb nüüd mingi hirm ka sisse.
Tahtsin öelda,et ka mul käis jutt läbi kui öeldi,et selgrooga jama aga ise olin koguaeg positiivne ja tegin ikka korralikult harjutusi ja kindlasti mõjus ka sõprade toetus.Aga positiivne hoiak ja nalja tegemine sealjuures andis jõudu ja ei lasknud ära vajuda.