Õnnetused mootorratastega

[Sadness]

Sain pärast 10 a vahelduva eduga tsiklil kulgemist oma esimese "linnukese kirja". Ületasin Tartus Riia-Puusepa risti suunaga Maarjamõisa poole, jõudsin üle risti, vasakult ilmus minu jaoks ootamatult (mingi suurem masin piiras vaadet) üks vasakpööret tegev sõiduauto. Oleks jõudnud paremalt ümber põigata või vaikselt pidurdada, aga refleks oli muidugi esipidurit tõmmata ja külili ca 30-40 km/h kiiruselt olingi.

Tsikli esiosa on räsitud (pidur lännu, tuli katki, lenks kõver jne), endal küünarnukid ja parem puus marraskile hõõrutud, tuju loomulikult null astmes miinus lõpmatus.

Muidu poleks ehk hakandki seda juttu siin veeretama - suht oma lollus (liiga uljas kiirendamine ja totter reaktsioon), aga tahaks korrata kogemuse põhjal üle ammuöeldut: KANDKE TSIKLIGA SÕITES SOBIVAID RIIDEID JA KAITSMEID!, mitte plätusid ja havai särki. Tänu põlvekaitsmele (serv puruks) pääses põlv kriimuta. Küünarnukkidele langenud litakast võttis suurema osa enda kanda tagi (nukikaitsmeid küll pold). Saapad aitasid jalgadel kriimudeta pääseda. Kui oleks veel olnud seljas küünarnukikaitsmetega jope (aga mitte ei taha palavaga sellist kanda) ja puusakaitsmetega püksid (mida pole jõudnud veel soetada), siis ilmselt üldse ei veritseks siin praegu.

Üks tobe asi veel - suitsetamine võib vahel siiski kasulikuks osutuda. Nimelt võttis osa puusale langenud hõõrdumisest endale Zippo tasku.

Turvalist kulgemist!

Sadness
(nüüd mõnd aega vaid neljal rattal - õnneks küll mitte ratastoolis)