Kukkumine ja taastumine

[No_name]

Aasta tagasi ei suudetud rapla haiglas nüüd küll midagi korda saata. Minu käest tehti pilt ja pandi kipsi. Öeldi ,et saab korda.. pole midagi. Käsi valutas meeletult mõned päeva. Loogiline ,et peabki valutama aga see valu ei olnud normaalne. Magada ei saanud, süüa ei tahtnud, juua ei tahtnud.. Silmini käsimüügi tablette ennast täis söönud valutas ikka. Käisin kohapeal ,et midagi ikka valesti. Kirjutati ainult retspeti valuvaigistid. Päevas tohtis ainult kaks võtta, see tõmbas täiesti laksu alla. Isa kõrvalt ütles ,et näen välja nagu liiminuusutaja. Ikkagi ei aidanud, paar päeva suutsin kannatada ja käisin igal õhtul haiglas süsti saamas ,et saaksin magama jääda. Üks hetk sai selgeks ,et midagi väga valesti. Läksin linna, seal tehti pilt ja õhtuks oli eraakorralisena opilaual. Seal küsiti ainult, et kus ma nii kaua olin. Kaks radiaalluud pooleks. Üks oli täpselt liigese juurest puruks ja luuotsad vaatasid risti. Mitte kuidagi ei oleks saanud see kokku kasvada. Võite ettekujutada, mida see tähendas. Mu kolm kõige pikemat sõrme olid kõik ühepikad, sest nukid liikusid sissepoole. Nüüd ilutsevad käel pikad õmbluse jäljed ja lauasahtis vedeleb peotäis metalli, mis kätte pandi ja hiljem välja võeti (jäi taastusravi ja üldse liikumist segama. Osad kruvid oli nii paigaldatud)

Aga taastumisest, võin öelda ,et ärge heitke meelt. Minul läks pool aastat, et üldse mingeid tulemusi näha. Ma olin täiesti masenduses ja mõtlesin ,et saadan kõik asjad pikalt. Lihtsalt käid ja käid, ei ole tulemust. Taastusravi arst ütles ,et nii suurtest traumadest taastuvadki inimesed kaua. 1-2 aastat. Minul on tulemused tulnud viimaste kuudega. Ise tunnen ,et sõrm paindub kohe rohkem. Passiivselt saab suhteliselt normi lähedale surutud seda (ise endale ei suuda nii palju haiget teha ,et suruda aga selleks ongi arstid, kes sulle haiget teevad). Aktiivne liigutus on 1/3 normist. Haiget peab tegema ja haiget peab saama. Kui käisin pärast lõikust seal arsti juures, et saatekirja ravivõimlemisse saada, ütles arst kohe ,et võimelda tuleb täie jõuga. Mõistagi on see ulme valus, päris tihti ütlen füsioterapiaudile naljatades "kui sa mees oleksid, siis ma oleks sind juba ammu löönud" Minul hakkas asi positiivsuse poole liikuma kui käisin trennis ja nägin seal vanat tuttavat. Ta oli omalajal tõstja, kuid nüüd juba parimates aastates. Ta rääkis ,et tuleb ära kaotada see effekt, et käsi valus ja ei saa seda ega teist. Andis erinevaid asju ja harjutusi mulle. Ning rääkis ,et tal endal kõik see kogenud. Ainuke ravi ongi asja vastu see ,et näed meeletult vaeva ja ei hoia ennast tagasi. Kuid mõtled ,et see nüüd haige ja peaks tagasi hoidma siis paratamatult saab õrn koht liialt vähe tegevust ja läheb konktatuuri. Julgelt peale, valus peabki olema. Meie ju ei nuta. Mina igastahes igast tsirkust teinud selle kolmveerand aastaga ning siiralt loodan ,et paranemine jätkub ja järgmise aasta taastun täielikult. Saaksin siis ehk käe rusikasse panna ja jälle pallimänge mängida.

Minu 50 senti.
Päikest..

Teist korda lõigati 1.5 aastat tagasi Raplas. Koju sain samal õhtul, kui pilt narkoosist selgeks sai. Põlv on praeguseks viimase 12 aasta parimas vormis, külmaga sõites ainult kipub tundlikuks muutuma.

Siit järeldus, et ei ole need väikelinnade haiglad ja arstid alati nii hullud midagi. Pikk jutt kokku võttes tehti mul opp Põlvas, traumapunktis käimisest läks opini 5 päeva Tartus pakutud enam kui 3-kuuse järjekorras ootamise asemel. Põlvas jäeti küll mõneks päevaks haiglasse, aga toit oli hea ja aeg lausa lendas raamatuid lugedes, nii et kurta polnud midagi

Igatahes tänud rahvale soovituste eest ja kõigile teistele vigastele kiiret paranemist!