Õnnetused mootorratastega

[zx12r]

Vabandan, et risustan siinkohal teemat. Iga teine päev Mähelt mööda Pärnamäe teed ning Narva maanteed tööle sõites ning õhtu poole sama marsruuti pidi töölt koju sõites silman üht, vahel ka kaht mootorratturit, kelle sõiduvarustus sisaldab peale kiivri kas lühikesi pükse ja T-särki või, paremal päeval, teksapükse. Ühed-samad sõitjad. Ise oskate ehk liigelda, aga meie teedel on liiklemas hulganisti autojuhte kel puudub igasugunegi vastutustunne või oskus mõelda. Elementaarsed kaitsmed, kindad, tugevamad jalanõud võiks ju enda tervise pärast soetada.

Pärnamäe teel ja Narva maantel on küllaltki tihe liiklus ning üksjagu 30 km/h piiranguga lõike. Paar nädalat tagasi sõitsin reede õhtul autoga koju, 30 km/h alas, kiirus võis olla max 35 km/h. Minu ees sõidavad kaks autot, pidurdavad suhteliselt äkiliselt enne ülekäigurada - jalakäia läheb üle tee. Mul oli sobivalt umbes 20 m pikivahe, vahetasin käigu kolmandalt teisele ning vajutasin pidurit, samal hetkel sundis miski vaatama tahavaatepeeglisse. Lähenes mingisugune närviline juht ning, ma ei tea mis põhjusel, ei pannud mind ja minu ees peaaegu kõndimiskiirusel liiklevaid autosid tähele. Tegin äkilise manöövri suundumaks paremale teepeenrale niipalju kui andis, tagaliikunud auto lendas kõik rattad plokkis minu kõrvale suitsupilve ja krigina saatel. Vaatas mulle vihase näoga otsa ja lehvitas kätega. Näitasin talle rahulikult käega, et "Mees, vaata ettepoole - kuhu ma sõidan, mul lähema eesliikujani 1 meeter ainult jäänud!" Juht vaatas, mõtles 3 sekundiks omaette ja siis viipas käega, et "Okei-okei, sõidame edasi...."

Seltsimehed bikerid, kaitsevarustuseta liiklejad, kui satute lenksus olles samasuguse hälvikuga samasse olukorrda ent te ei jõua eest ära põigata? Jäsemed ja metall-asfalt moodustavad mitte kõige parema kompoti...