Õnnetused mootorratastega

[õemehe õemees]

Täna oli tore päev. Jäin ellu.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et tööasjus oli vaja sõita Tartust Kiviõlisse ja tagasi. Narva tänavat mööda Vene tänava ringile lähenedes kiikasin üle õla kõrval reas olevat kaubikut, et selle ette reastuda. Jätsin pisut tähelepanuta ringi, kust jälle otse vaadates leidsin oma reas eesõigusega sõiduauto. Hommikul Tartus pisut sadas ja asfalt oli märg, mina aga üllatusest piduriga pisut äkkiline. Nii ma siis lasin tagaotsaga paarkorda vasakule-paremale ja kui juba tundus, et nüüd on masina üle kontroll olemas, viskasin selle pikali. Kargasin kähku püsti, suretasin mootori ja viskasin käpad püsti, et olen hinges ja autod võivad edasi sõita. Hoog oli väike ja ratas jäi terveks. Ise lõin parema käe küünarnuki ära ja kummalisel kombel vasaku jala. Küllap viimane sattus lenksu vastu või midagi.

Õnnetustega oli selleks korraks kõik. Napikatega aga mitte. Olles juba Kiviõlist tagasiteel ja pisut rahunenud, leidsin u. 60 km enne Tartut ühe kitse täie hooga minu eest läbi lippamas. Maanteel hakkad teeservasid enam-vähem adekvaatselt nägema u. 100-150 m kauguselt, lähemal on nad üsna hägused kui just ühte neist ei vahi. Nii ta pisut ootamatult välja kalpsaski. Kolm sekundit hiljem oli kits juba kadunud. Kui ma siis maanteeservas võdisemise lõpetasin ja edasi sõitsin olin juba üsna ettevaatlik. Linnas aga juhtus jälle sama liigutus, mis eelpoolnimetet kukkumise põhjustas: kiikasin enne ümberreastumist üle õla ja järgmisel hetkel leidsin enda eest vöötraja tõttu peatunud auto. Et selleks hetkeks oli asfalt juba kuiv, rabasin üsna agressiivselt pidureid. Sellega kõik piirduski. Sain ilusti õigeks hetkeks seisma. Selle tihtisoovitatud ja autokoolis sisseharjutatud üleõla kiikamise suhtes peab nüüd natuke järgi mõtlema.