Raske endu metsaradadele(Harju)

[Loadära]

Hai,

rikuks siis veidi vaikust ja lisaks ka oma väikese algaja inhvokillu siia, kuna sai eile pikemalt Aegviidu-Tapa polügoni teedega taastutvutud. Ise lähenesin siis Ohepalu poolt ja suuremad teed, nt.Ohepalu-Pala-Valgejõe sild-Soodla jõe sild jne Annijärve suund, samuti Valgejõe sillast Lehtse poole, on tõsistele mudahuntidele ilmselt juba pigem igavad, siukesed 3-4-5 käik teed koguaeg. Veelompe ja rööpaid veidi küll on, aga nt. Subaru Forester ja miski teine "pargivillis" veel olid seal ka juba üsna muretult liiklemas. Samas paar huvitavamat lõiku leidsin ka: nt. Pakasjärvest põhja suunas üks teerist, kus miski roostes silt Tepu peale näitab, seal siuke paar-kolm km lõik, mis lagunenud puusilla juurde Valgejõel välja viib, seal juba sai lumes/mudas tõsisemalt 1-2 käiguga ukerdada. Samuti Palalt üks tee Valgejõe äärde, mis pärast mitu km Valgejõe servas jookseb (seal lõppesid muidu juba igasugu värskemad liiklusvahendite jäljed, välja arvatud kohati aimatav atv vms rehvimuster...). Sai seal nii muda saagida, kui ka üle tee langenud väiksemate puutüvede/okste rallida, lisaks nii mõnigi lomp, mis mitukümmend meetrit pikk ja kohati oma pool meetrit sügavad. Kusjuures rööpaid vee all võimatu aimata ja paar korda tahtis hooga minnes ikka ratta seljast napilt ära visata...ja ülevalt nööridega kinni tõmmatud kõrgemat sorti kummikud suutis ka ikka isegi sõidu pealt kuidagi nii vett täis litsuda, pidi paar korda lausa välja kallama Muidu sellel teel boonusena päris ägedad vaated kohati üle 100m laiavale Valgejõele, kui ka kuidagi trööstitud pildid ruutkilomeetritest lageraiest enne jõe äärde jõudmist...kahjuks polnud tehnikat ühes, et pilti teha.

Ratas polnud küll raske enduro, nagu pealkirjas mainitud, kuid samas ka kindlasti mitte miski hardcore: tavaline Suzu DR350 (12okg, koos sohvriga siis mitte üle 2ookg), samas rehv all pea tutikas kärn...vähemalt koonu ei pannud ja kinni ei jäänud, kokkuvõtvalt üks igati meeldiv kevadpäev (kokku üle 120 miili sai maha mõõdetud koos Neeruti mägede-Udriku kant ja Lehtse-Jootme-Roosna kant seiklemistega).

Veidi jäi vaid see kripeldama, et paar korda sai raudteed ületatud selleks mitte ettenähtud kohtades ja no ei saanud hooga üle...tammist üles ja esiratas üle esimese rööpa läks ladusalt, aga siis kui tagaratas hakkas üle rööpa tulema, siis oli esiratas just täpselt teise rööpa taga "lukus" ja "kets all ringi", samas poolviltu minnes tahab esiratta piki rööbast "libisema" võtta ja on oht, et läheb üldse alt ära Päris tõstma küll ei pidanud (olin üksi ka), aga paar korda üritamist ja õõtsutamist oli küll, et lõpuks sõites üle saada...on see ainult selle ratta gabariitidest tingitud peavähk, või on ka teistel endurokatel sellega jama? Võibolla mõni hea nipp, kuidas hooga üle saada (kuigi selle suure killu peal, mis tammil ja liiprite vahel tavaliselt, on ilmselt planeeritult tagarattale ajamine või mu nipitamine suht keeruline)? Või sattusid lihtsalt kehvad kohad, kuna killustik oli ikka suht liiprite vahele vajunud ja ühel katsel risti üle minnes käis karterikaitse isegi kolksuga vastu teist rööbast...