Pikaajaline parkimine tsikliga (Võlaõigusseadus)

[sang]

Suhtlesin juristiga sel teemal ja tema arvates on kõik õige ja loogiline. Tegemist on Eesti õigusruumi põhialuseid puudutava printsiibiga, mis on üks meie asjaõiguse ja võlaõiguse põhilisi tugisambaid.

Mulle seletas ta seda asja umbes nii (andestust, kui millegagi puusse panen, pärisjuristid võivad parandada): pmst on iga vallasasi selle oma, kes väidab end omanikuks või kes ilmselgelt näib omanikuna. Kui sa pargid oma tsikli kellegi maa peale, siis keegi, kellele maa omanik või valdaja on võlgu, võib pidada sinu tsiklit maaomaniku/valdaja omaks (kuna see on sellel maal) ning võib tsikli võlgade katteks endale võtta. Ta ei või seda teha siis, kui talle on selgelt teada antud, et see tsikkel ei ole maaomaniku/valdaja omandis, kusjuures seda peaks teada andma maaomanik/valdaja. Seega, näiteks kui te pargite kuskile pikemaks, siis peaksite kindluse mõttes nõudma, et maa valdaja, kellega te sõlmite parkimislepingu (suulise või kirjaliku), annaks maa omanikule teada, et see tsikkel ei ole valdaja oma vaid kolmanda isiku oma. Vaid siis ei või omanik vaikimisi seda vara endale võtta.

Oluline on seejuures mõista, et ARKi kanne ei ole omandisuhte mõistes niimoodi siduv, nagu on seda kinnistukanne kinnisasja puhul. ARK registrikanne on täiendavaks argumendiks oma omanikustaatuse kinnitamiseks, kuid omanikuks on ikkagi see, kelle käes ja kasutuses see sõiduk on. Näiteks ma müüsin aasta tagasi tsikli maha, aga uus omanik ei ole seda tsiklit oma nimele ümber reganud. Sellele vaatama on seaduse mõttes tsikli omanikuks juba tema, mitte mina kui omanik ARKi mõistes, kuna tegelik ostu-müügi tehing on juba toimunud, kusjuures ümberregistreerimise kohustus lasub seaduse järgi uuel omanikul.

Samuti puudub vallasvara, sh sõidukite puhul heausksuse põhimõte, uus omanik on uus omanik ilma tingimusteta ja kui see sulle ei meeldi, siis tere tulemast tsiviilkohtusse.