põrusin eksamil

[sips]

Kusjuures, ega ma ei võtnudki seda negatiivse kriitikana, pigem positiivsena. Ja tegelikult jutt sul jumala õige
Aga kusjuures õige jutt, et alguses läheb põhirõhk tehnika käitumise peale ja ...ja liiklusesse jääb tähelepanu vähem, selle vältimiseks ütles A.kategooria esimese sõidutunnil et enne me linna pääle ei lähe kui platsil sõit kindel ja masina valdamine kindel. Väga positiivne!
Loodan, et sügiseks ikka load taskus on Vähemalt järgmiseks aastaks siis hea varnast võtta

Sips: ei olnud mu kirjutis tegelikult Sinu kriitikana mõeldud. Pigem tingitud sellest, et kuna lapsed parasjagu autokoolis käisid, jõudsid pöörased linnalegendid ja muud pehmelt öeldes kummalised seisukohad (mida mõeldakse välja "omade" ringis oma ülikõrge ego kõrguselt ja loomulikult igasuguste "lubjakate" arvamust ignoreerides) ka minuni. Eriti häiris see, kuidas ikka püüti otsida kohta, kus eksamit "kergem" teha (nt minna kusagile Viljandisse vmt). No omadel keelasin selle ühemõtteliselt ära - eksam olgu tehtud seal, kus põhiliselt sõidad. No kohe ei salli seda pidevalt lihtsama vastupanu teed minekut.
Õppesõitudel polnud õpetajatega küll mingit probleemi (siit ka küsimus - mis juhtus, et olid sunnitud 4x õpetajat vahetama - mis siis ei sobinud?). Tegin ka ise ära juhendaja paberid, et plikadega õppesõitu teha ning sain maigu suhu nii sellest, kui oled sõiduõpetaja rollis kui ka (nais)õpilaste psühholoogiast - mõlemad õnneks käinud balletikoolis vene . Väidan ühemõtteliselt, et peamine algajate viga on see, et nad pole võimelised kaugemale ette vaatame ja liiklussituatsiooni ette nägema. Vaadatakse auto nina ette ja raisatakse ära aeg, mida võiks kasutada eespool oleva liiklussituatsiooni hindamiseks. Ja kui siis situatsiooni satutakse, lastakse asi isevoolu, mille tulemusena peab siis jalakäija eest kargama (sorry, jalakäija!), foori all passides ei vaadata, kust kulgeb sinu sõidurida (lõigatakse siis otse kusagilt) jne. St rooli taga mängitakse justkui pinballi reaktsiooni peale (reaktsioon on noortel hea, aga sellest ei piisa!), jälgides nürilt kuuli, aga tegelikult on tegu vaid reageerimisega teel ette tulevatele juhtumistele, mitte omaenese kulgemise juhtimisega. Nad sõitsid oma kohustuslikud tunnid + mõned lisatunnid õpetajaga + kümmekond tundi minuga. Eksamile lasin nad siis, kui sain rahulikult kõrvalistmel istuda ja ei pidanud enam hüppama ega õpetama.
Lasin mõlemal külmavereliselt esimesel korral läbi kukkuda ja see tuli neile ainult kasuks - see tilu-lilu jutt lõppes hoobilt, sest alles siis sai neile päriselt selgeks, ei ole nii nagu koolis - et "kuidagi ikka saab". Üks näeb nüüd juba kaugelt jalakäijaid ja pole temalt enam seda "sorry't" kuulnud. Ja teine ei häbene ka autos vasakule reastumisel lisaks peeglist vaatamisele ka pead pöörata, et näha, kes tal surnud nurgas istub - pideva mopeedisõitjana päästab see ükskord veel tema tagumiku. Mina nt sain selle peegli-kogemuse omal ajal nii, et surm läks 5 cm kauguselt vihinal mööda.
Inimeste õppimiskiirus on erinev. Aga eksami tegid lõpuks ju ikkagi mööndusteta. Tähtis on resultaat ja kui Sa praegu saad kõigega hakkama - siis on ju kõik hästi, mis?