omavoliliselt rajatud motorada sundlammutati

[papsik]

Katsun järjekorras. Ainuke, kes meil sinna oma uberiku plätserdas, on Ikkagi see meite Toomas. Olgugi, et tal polnud ei ehituse ajal, ega olegi ka praegu seal ruutmeetritki maad. Olgugi, et tegemist rabaäärsega ja normaalne inimene sellisesse külma kohta omale vanal eesti ajal maja ei ehitanud, katsuti ikka vähe soojemasse kohta teha. See muidugi ka üks põhjus, miks rada sinna ei sobi, ehk siis kui Keilas on talvel näiteks 10 kraadi külma, siis seal võib juba 15 täis olla ja nagu ma aru olen saanud, siis erilist krossitamist enam ei toimu.
No nüüd siis pisut sellest kadedusest. Vaata abstra, maal, ehk külas on asjad ajast aega olnud, nagu ühes suures linna kortermajas. Ehk siis asju tehakse siis kui kõik nõus ja kõigiga läbi räägitud. Põhiline vahe vaid selles, et kortermajas ei pruugi naaber, naabrit tunda, aga meil tuntakse. Ja kuna vallast oli Toomasele antud kindel käsk, kõik vähemalt lähinaabrid läbi käia ja asjad selgeks rääkida, aga nagu selgus ta mitte kellegagi rääkimas ei käinud, siis oligi esimene suur kadedus kohe lahti. Kadedus suurenes veel siis, kui olime lugenud Keila linna foorumist sealse raja kohta käivat Toomase vassimist ja valetamist. Sai loomulikult ka seal kohal käidud, aga midagi peale selle, et lubati peksa anda, kokku ei õnnestunud leppida. Ehitajapoisid tahtsid veel kohale tulnud asevallavanemast ja ehitusnõunikust transitiga üle sõita. Hakkas nagu selgeks saama, et ega see Toomas ikka üks õige mees ei ole ja hilisem kahjuks kinnitas seda.