omavoliliselt rajatud motorada sundlammutati

[Hr.Nõel]

Minu arust tegemist ikka sellise eestlasliku mõttelaqdiga " Kurrat, mina olen siin peremees, see on minu oma ja teen mis tahan siin. Iga kirp ei tule köhima".
Paraku sellise mõttelaadiga ei jõua sa täna, XXI-el sajandil kuhugile enam.
Ja tulemus on käes- ei tahtnud kokku leppida, palun väga- ära lepi. Aga nüüd sööd oma supi ise ära.

Võib olla põhjust tuleb otsida hoopiski Nõuka ajast kui riik oli kõige omanik. Saime vabaks, saime peremeesteks ja omanikeks. Kes tagastamise, kes erstamise käigus. Nüüd oleme peremeesteks ja omanikeks. Aga see mida see omanikuks olemine tähendab, seda pole veel õppinud. Raha oli et erastada või osta maad. Aga raha selleks , et omandada teadmisi kuidas omanik olla- vot selleks enam ei jätkunud.

Näide elust enesest: Vana Nõuka aegne suvila koperatiiv. Nüüd puha elamud. seltskond tore. Hea rahulik. Suured krundid ja puha. Täielik idüll ühesõnaga. Kunagi kui erastamine käis nende maadega, juhtus kuidagi nii et meie krundile tuli ligipääsu tee üle naabri krundi. Noh märgiti servituut peale ja puha. Kõik OK. Niikui erastamine läbi hakkas naaber ohkima- Kui tahan panen sul tee kinni ja hakkan pappi nõudma. Ühesõnaga nina läks nii püsti et vihma võib sisse sadada.Ta ju ei teadnud mida tähendab servituut. Raha jätkus 100 ruudu maa erastamiseks veel, aga seda, et seadust vähe lugeda, selleni ei küündinud.
Otsisin talle seaduse välja ja toppisin nina alla. Sai aru küll et tema poolt prohmakas. Siis hakkas hädakisa- misjaoks ma selle maa siis üldse ostsin. Pärast seda kui ma sealt seadusest veel välja lugesin sellise asja- kuna tee on tema oma, servituut siia ei loe, siis peab tema seda ka hooldama ja lahti hoidma talvel. Vot nii. Pärast seda on rahu maa peal ja sõbrad oleme jälle. Joome õlli ja teeme ühiseid grilliõhtuid.