Rumalad küsimused 2

Kasutaja avatar

isakene
Postitusi: 1282
Liitunud: 08 Veebr 2005, 12:08
Tsikkel: XTZ 750,KTM 250 EXC,Beta 430RR
Tänanud: 8 korda
Tänatud: 45 korda

Re: Rumalad küsimused 2

Lugemata postitus Postitas isakene »

ping kirjutas:
isakene kirjutas:
mx77 kirjutas:

Laiendaks seda küsimust, et mis tehnoloogia ja mis parameetritega on suure reisilennuki maandumisprožed?

Q4681/28V/450W USA bulb specifications...

Vene lennukitel olid praktiliselt samasugused. Suuruselt VAZ 01/MAZ tule mõõtu.
Rekkamehed, kel võimalus, kasutasid neid lisatuledena. Sirget teed valgustavad 3-5 km. Fookuspunkt umbes 10m kaugusel ja seal kärssasid kärbsed. Kuna need vahetati iga mõnekümne lennutunni järel välja oli neid lõdvalt saada.

Veel natuke OT, pärit milnetist, teemast "vene lendurite mälestused..."

Major M jutustus.


Jäin lennuväljale veidi pikemaks pidama. Aga pole häda, värava taga on ootamas ustav ratsu, M-2140. Istusin sisse ja sõitsin. Meeldiv on sõita tühjal maanteel läbi sumeda suveöö. Eriliselt kiirustamata kulgeda garaažini, panna oma ratsu „latrisse“, jalutada ohvitseride ühiselamuni, hingates sisse joovastavat aroomi. Tõusta treppi mööda korterisse, soojendada pliidil üles naise poolt jäetud õhtueine.
Tühi tee lookleb sujuvalt, kiirus veidi alla viiekümne. Ees hakkavad paistma paaristuled. Harjunult lülitasin laugtuled ümber lähituledele. No kuhu ta ometi pressib oma kaugtuledega! Idioot!! Kindlasti mitte lendajate hulgast. Pimedaks lõi, lillat värvi rõngad tiirlevad silme ees, mitte si..gi pole näha! Peatusin, ootasin, kuni hakkasin taas teepervel olevaid valgeks värvitud tulbakesi nägema. No on tõbras!
Järgmisel päeval suitsunurgas jutustasin toimunust. Selgus, et pea kõik kohalviibijad on ülbitsejaga, kes kõigile ja kõigele sülitades kaugtuledega ringi sõitis, kokku puutunud. „Volgaga“ sõidab. Raibe, mitte kordagi pole tulesid ümber lülitanud, ükskõik palju talle vilgutati.
Olgu pealegi, tuleme omal jõul toime. Nii, kuskil siin vedeles mahakantud maandumislatern. Tuleb järele kontrollida. Töötab, et anna olla. Ülesanne muutus lihtsamaks. Paarile järgmisele korrapidamisele sõitsin udulaterna asemele kinnitatud püüdurhävitaja maandumisprožektoriga. Kolmandal korral kohtusime…
Kui kauguses hakkasid paistma pimestav halogeenvalgus, vilgutasin paar korda tuledega. Veel viimane hoiatus. Ei jõudnud kohale??!! Säh sulle siis…ja surusin lülitile. Sa sade, tee lõi valgeks peaaegu asulani…
Paarist sekundist piisas täiesti. Eespool vingatasid pidurid, kostus löök(just, kilomeetripost!) ning midagi rasket rullus kolina ja kriipimise saatel viiemeetrisest teetammist alla.
Nii igaks juhuks lülitasin gabariidid välja.Kui keegi välja ronibki, siis tühja ta numbrit näeb. Garaaži jõudes demonteerisin kogu skeemi maha ning matsin selle kanalisse. Ning kergendustundega täidetud kohusest siirdusin koju. Oeh, milline aroom. Lõika või noaga ning määri leivale.
Järgmisel päeval saabus lennuväljale miilits, vaatas üle ohvitseride autod ja otsis midagi. Ei leidnud. Kohalikul rajoonikomitee esimehel tuli aga teisele autole ümber istuda. Kuniks vana ja mõlkisõidetut taastati. Ning pidevalt sisselülitatud kaugtuledega sõitmise lõpetas ta samuti ära.

Mine “Ajaviiteks...”