Face-off: tädi versus sõiduõpetaja.

[Hurt]

Räägin ühe loo, mis minuga juhtus varakevadel. Ootasin ristmikul vasakpööret, pidin selleks läbi laskma minu suunas ristmikut ületada soovind auto. Ootasin ja ootasin ja siis ootasin veidi veel. Aina rohkem hakkas mulle tunduba, et see autojuht on kuidagi pikaldane, sest võimalusi oli 2-3 tk. millest ta kinni ei haarand. Lõpuks otsustasin, et süstin ise enne ära las ta mõlgutab seal mõtteid ja ootab endale turvalisena tunduvat võimalust kaua tahab. Hakkasin liikuma ja samal hetkel otsustas ka tema et vist ikka on õige hetk. Pidurdasin ja jäin ootama et no hea küll mine siis. Autojuht suutis jälle ümber mõelda ja jäi jälle ootama. Tegin veel ühe katse ja jälle arvas tema et võiks minna, see kord aga ei mõtlend ümber. Pidurdasin veel et no hea küll mine siis. Tänutäheks kerkis autoriilist keskmine sõrm ja rataste alt veidi vilinat. Kuna ma ei saanud aru, mida ma valesti tegin ja miks oli mulle vaja nüüd sõrme näidata keerasin ümber ja sõitsin järgi talle. Võtsin vastu otsuse et sõidan tal seni sabas kui ta kinni peab ja vestlen temaga sel teemal. Mõned tänavad ja ristmikud edasi läkski see autojuht poodi. Parkisin ka oma auto ära ja astusin ligi. Ütlesin viisakalt tere ja küsisin et mis probleem oli et keskmist sõrme oli vaja näidata. Küsimusele ma kohe vastust ei saanud, pomises midagi "habemesse". Ütlesin, siis talle mida tahaks ka öeldi kõigile siin "kõvatajatele" ja muidu nõrga närvikavaga inimestele. Mis sa siis teed kui minu asemel oleks olnud veidi kandilisem mees ja praeguse tsiviliseeritud vestluse asemel oleks sul lihtsalt väga valus? Sellise küsimuse peale hakkas muidugi igast õigustusi tulema, stiilis no eks ma teeks ka talle haiget jne. Vestlesime veidi ja lõpuks sai juht aru et iga asja peale keskmist sõrme näidata pole mõtet, sest leidub inimesi kes ei võta seda terena. Lõpuks vabandas moka otsast ja me teed läksid lahku.
Ma arvan et see vestlus kandis rohkem vilja kui tsenaarium kus ma oleks lihtsalt juurde astund ja jalaga peegli katki löönud. Viha tekitab viha... rahulikult rääkides saavutab rohkem. Sain sellest juba tatikana aru kui olin hakkama saanud jamaga ja ootasin isalt karistust. Olin juba leppind keretäiega, ise täis õigust ja trotsi. Isa aga selle asemel et pükstelt rihma haarata ja nüpeldama kukkuda ütles et tule istume ja räägime. Selline lause võttis kohe minul tuure maha ja tegi kaitsetuks.

Mõelge selle peale.