Hälvik-autojuhid

[001WTR]

Noored emad on kujund, universaalne ja arusaadav tõde

Muu mudru, mis inimestel iseenesesest mõistetavalt peas valitseb, seda on aeg ajalt hea erroritega lõhkuda. Mitte eesmärgiga omaette vaid tehes loomulikult neid asju mida sulle meeldib teha. On ju error kui vaiksele kitsale kahe neljakordse maja vahel olevale tänavale jalutama tulnud vanainimene teeb hüppe seina äärde kiirusega mida tal juba viimased 10 aastat olnud pole. Neid vanainimesi on seal päris palju kus ma elan Ta on kõnniteel, mina sõiduteel, meie vahel pargib rida autosid. Ma ei tea mida ta mõtleb vbl. et terrorist või kohe kaotan juhitavuse, lendan õhku või muud sellist. Mis siis et ma tegelikult sõidan postkontorisse ja mulle lihtsalt meeldibki nii sõita. Ma isegi ei sõitnud meelega seekord sealt tänavast, lihtsalt valisin täna selle tee. Majade fassadide vahel on hääl resonantsis, tegelikult ju päris lahe. Peatänavale välja sõites inimesed seisavad enamikus ja vaatavad mis nüüd sealt kõrvaltänavast välja tuleb. Nine eleven two thousand and twelve parafraseerides dialoogi New Yorgi kohalt helikopterist filmist Diktaator Nad rääkisid Porschest, by the way, penskarid said kuidagi teistmoodi aru. A ma sõidan lihtsalt postkontorisse, päriselt ka. Ja elus on tihtipeale nii. See et ma sellise rattaga sõita saan nagu mulle meeldib ja nii nagu mulle meeldib, teeb mind rahulikuks, tasakaalus olevaks, viisakaks ja õnnelikuks inimeseks. See on tegelikult hämmastav kuidas inimesed teevad samu asju täiesti erinevatel põhjustel, tsiklisõit kaasa arvatud...