Tänav ongi päriselt ringrada! On ikka või?!!

[ttameri]

Pikalt mõtlesin, kas kirjutada või mitte. Siiski otsustasin...
Lugesin kogu selle teema olulisemad ja sisukamad postitused läbi ning see pani mind mõtlema kahele asjale:
1) miks sõidan mootorrattaga? Aasta tagasi lube tehes ütlesid lähedased, et hull olen, surma tahan saada, ei lubavat, jne. Vaatasin otsa ja kehitasin õlgu. Sest teatsin, millega ennast seon ning arvestasin, et keegi kellel pole seda pisikut sees ei saa mõistma. Milleks vaevata ennast ja teisi selgitustega? Sõit mootorrattaga annab vabaduse olla üksi koos rattaga. Mitte kedagi ei ole kõrvalistmel rääkimas, raadiot vahetamas, sõidustiili kommenteerimas, "abistavaid" vihjeid andmas. Ükski teine sõiduk avalikel teedel ei paku samaväärset sõidutunnetust ja võimekust. Tunnistan, et mootorrattaga liikudes on raske lubatud piirkiirusel sõita. Ka minu kiirustel (st +10, +15 spidomeetril) maanteel ja ka asulas sõites on neljarattalisi mööda vuhisemas. Tean, et minu parema käe all on võimekus nad seljataha jätta, kuid ma ei tee seda. Väike paharett minu vasakul õlal sõimab ja ropedab aga parema õla mehike naerab ning ütleb: "Vorm pole oluline, sisu on tähtus". Tean, et minu suksu on võimeline rohkemaks kui kasutan ja mulle meeldib see teadmine. Näen märki asula lõpp, ning lükkan paar käiku alla, et pöörded magusasse tsooni saada ning õigel hetkel teen kerge liigutuse, et olla sekundiga 90km/h. Näen kuidas auto minu taga kaob - minu vasaku õla pahareti kättemaks ning üsnagi magus. Endalgi hea tunna peab tunnistama. 2 minutit hiljem on sama auto seljataga ning mõni kilomeeter hiljem möödaski. Jõuan sihtkohta ning tunnen rõõmu mõnusast sõidust ja ilusast ilmast (nii palju kui seda antakse).
2) mõned nädalad tagasi, pärast selle aasta esimest mootorratturi hukkumist Lõuna- Eestis, sattusin sõbra palvel Krimi saates kommenteerima hetke liikuluskultuuri, kus saatejuhi provotseerivale küsimusele, kas meil on veel lootust, vastasin kerge muigega, et loomulikult on. Nüüd mõtlen, et kas sõnusin midagi ära, kas mul on jäänud midagi kahe silma vahele, kas tegin ennatlikke järeldusi. Oma esimesel hooajal sõitsin igasuguse ilmaga tööle ja tagasi ning ka peaaegu iga nädala vahetus pikemad otsad. Kilomeetreid kogunes 6000 ringis ja ehk natune pealegi. Kas seda on vähe, et märgata kehva liikluskultuuri? Kui lube tegin siis esimene õpetusõna oli, et mootorrattaga sõites ei ole küsimus, kui sa kukud, vaid millal sa kukud. Loodan, et olen oma kukkumised võrri, IZ ja Vošoodiga kätte saanud. Siit edasi teadmisi kogudes tahan õppida teiste vigadest. Mistõttu on minulgi suur soov teada saada, mis on ühe või teise õnnetuse põhjustajaks. Kui lugeda foorumi õnnetuste sektsiooni postitusi siis võib jugelt väita, et 90% nendest on ikka juhi enda lollused ja sõiduvead. Ei taha sellega teha mingeid 100%lisi järeldusi.

Mida panen siit kõrva taha:
1) +15 on ikka tegelikult minu jaoks liiast (kellegi teise eest sõna ei võta)
2) ei taha, et lähedastel õigus oleks nagu mootorrattaga sõitmine võrduks enesetapuga.
3) pärast igat sõitu ilusa ilmaga (vahest ka vihmaga) ja mootorratast katte alla pannes on tahtmine tegelikult veel sõita
4) sõit mistahes liiklusvahendiga on eelkõige vastutus, mitte mugavus. Vastutus iseenda-, oma lähedaste- ja kaasliiklejate ees.

Ei pretendeeri tõekuulutajaks, ei soovi kedagi solvata, ei taha kellegi põrmul talluda, ei taha targutada, .... aga ikka ja jälle tahaks teha väikse sõidu. Turvalisi kilomeetreid!
28, vallaline kontorirott