Vihur Yamaha TZ250G 1980

[Reinup Motorsport]

Tere!

Väike ülevaade siis sellest, kuidas käesoleval tsiklil ja selle võistlejal esimene võistlusnädalavahetus läks. Mõned pildid samuti juurde.

Olgu taustaks mainitud, et nii ratas kui võistleja olid enne võistlusnädalavahetust läbinud Auto24ringil ca 8 ringi. Ratas on küll täielikult restaureeritud, kuid sõitjal oli ... khmm! ... 28 aastane võistluspaus. Siiski võistleja juba kaalus, et reedel trenni minema ei hakka, sest omal ajal on ju sõidetud küll – mis seal ikka uhada.
Siiski trenni mindi ja 4. ringil ka ratas „päris lahti“ keerati, kui juhtus „klassika“ – mootor jooksis kinni ja kuna hoog oli üsna suur, tagumine ratas blokeerus ning tsikkel viskas risti, siis võistleja sõnul ta juba valis, et kus on „pehmem“ kukkuda. Õnneks nii ei läinud, kuid vana hea võidusõiduks mõeldud 2-taktiline mootor oli oma iseloomu näidanud.

Algas silindri vahetus ja uute kolbide otsing, mis oli edukas. Kvalifikatsiooni küll ei jõutud aga aega ju oli, sest võistlus oli alles järgmise päeva õhtul. Olgu öeldud, et stardile eelneva 24h jooksul sai täiesti põhjendatult käivitatud nii treipingid kui ka tegeletud ootamatu süüteprobleemiga (mis, nagu hiljem selgus, oligi kõigi probleemide „ema“). Sealjuures olid probleemide lahendajaks kõik need Viljandi AMK ja ka Vihuri helged pead, kes ka omal ajal. Minu jaoks isiklikult oli see täielik Deja Vu.. Tiim küll selle võrdluse osas protestis, sest väidetavalt pole kunagi pidanud enne starti nii palju remonti tegema ...

Igatahes oli reede õhtuks seis selline, et kuna Reinupil käis silindri vahetus ning ka „Teekal“ oli kahjuks tehnilisi probleeme oma 23a uuema tehnikaga, siis sai Koval muiates tõdeda, et „Heh, s.ttagi ei ole 30 aastaga muutunud“.

Starti siiski jõuti ilusti ning sealt on kogu tiimil väga positiivsed mälestused. Kuna vanasti starditi ju seisvate mootoritega, siis täieliku „historic“ tunde saavutamiseks suutis (tahtmatult) võistleja ka stardis mootori välja suretada ning startida tuli ise tsiklit käima lükates. Sõit ise oli võistleja sõnul „väga peenega, käsi siduril“, sest veidi oli säilinud mure uue kokkujooksmise ees. Huvitaval kombel on võistlejal see hulljulgus ja pohhuism 30 aastaga veidi vähenenud

Õnneks tehnika toimis, kuid päris tuuri ratast suures osas ikkagi ei lastud. Sõidu lõppedes olid võistlejal korralikult „käsi jäme“, kuid kommentaar oli kõnekas - „Nüüd pool tundi puhkaks ja siis läheks ikka kiiresti sõitma kah!!! Ülekannet oleks vaja muuta ja esiamorti sättida.“ Tundub, et saatjaskonda kah jagub

Tänud kõigile, kes aitasid ja kaasa elasid ning ilmselt siis järgmiste kordadeni, sest ettevalmistus juba käib, seda mitmel tasandil...