Mootorratturite reisikirjad → Re: Reisikirjad

[Tsikkelröövel]

Korben, oled ikka korraliku kuhja asju suutnud peale laduda. No vähe suurem ratas muidugi ka.
Ise käisin koos provvaga ka juulis üsna samadel radadel. Rattaks Kawasaki W800. Sõitsime läbi ida-Poola Slovakkiasse, seal sai ka ringi uidatud ja lastud ennast GPS-l end läbi kohalike karude tagumiku juhatatud (setting oli "otsetee"), siis Austriasse, seal uitamine (läbi sealsete karude tagumiku - uskuge, täitsa olemas) ja siis läbi Saksamaa ja Tšehhi tagasi, kokku 3 nädalat ja 6000 km. Katuse all olime kokku 2 ööd, muu kõik telgis. Hommikusöögid ja õhtusöögid tegime ise (priimus ja nõud olid kaasas), lõunat sõime reeglina kusagil väljas.
Kola toppisin kõik kolme kohvrisse, paagikotti ei võtnud. Mahtus ära küll, kõik vajalik oli kaasas. Soovitus telgiga reisijatele: ostke need õhukesed väikesed magamiskotid, soovitavalt "envelop"-tüüpi. Ja selja alla isetäituvad madratsid, aga mitte täissuured vaid need pooleteise meetrised - neist on küll, magad soojas ja mugavalt nagu kodus, samas ei võta need ruumi, see madrats on kokkurullitult piimapaki suurune. Tõsi, nad on suhteliselt kallid.
Ratas osutus küll küljekohvrite jaoks veidi lühikeseks, pidin kaassõitja jalatoed ettepoole tooma, et provval oleks kusagile jalgu panna. Lisaks muidugi ka see, et see ratas on madalam ja pehmem, kui mu eelmine kawakas ning seetõttu suure kiirusega serpentiinis sai mitu korda pandud põhjaga (ilmselt keskjalg, eriti Slovakkias, kus on kehvad teed tegelikult) vastu maad, nii et raksus, rääkimata jalaraua lohistamisest. Proua algul piiksus, aga kui pärast Grossglocknerit sattusime Saksamaal Rossfeldstrassele, leidis, et sõidan liiga aeglaselt. No kohalike streetmotodel solistide vastu ma loomulikult oma koormatud klassikuga ei saanud, aga ega ei tahtnud kah. Mootorit pean tõesti kiitma, võimsust pole just ülearu, aga moment on hea, sõida nagu automaatkastiga, käiku lappama küll ei pidanud. Madalalt pöörad ja tuleb.
Mis tunded mind valdavad? Peale sõitu olin nagu väsinud, palju jäi ka tegemata, mis plaanis oli, no sai võimeid üle hinnatud. Nüüd aga on mälestused settinud ja pean ütlema: tore sõit oli. Ja parimad hetked olid ikkagi kohalikes "karutagumikes", st andke GPS-le võimalus ennast eksitada.