5-aastasele esimene

[Hurt]

Kuna ma ise maadlesin ka otsusega, et kas osta, millist osta jne. Ja sain siit väga head nõu, siis mõtlesin et jagaks ka enda kogemust.

Poiss on 4aastane, kohe kohe saab viis. Jalgarattaga sõidab nagu vanamees, vahel näitab ka igast trikke stiilis issi näe ma sõidan ühe käega jne. Kuna mul on tsikkel ja olen poissi ka maja taga sõidutanud, siis küsimise peale et kas ta suurena endale tsiklit tahab läks poiss jumala õhinasse ja ja muidugi tahan ja sealt läks jutt sujuvalt laste tsiklite peale ja ühesõnaga mingi hetk jõudsime nii kaugele, et poiss raius kui rauda, et kohe kindlasti on vaja talle tsiklit. Küll ma kaalusin hiinakaid ja kasutatud japse jne. Lõpus sattusin selle teema peale ja jumala õnn, et ma midagi ära ei ostnud poisile enne. Siin soovitati rentida ja nii ma ka tegin.
Võtsin rendist Yamaha PW50 ja pean ütlema et lihtsamat ja lollikindlamat ratast ma pole näinud, supper asi esimeseks proovimiseks. Ratas 50.- ja varustus 25.- nädalavahtuseks. Üpris mõistlik. Kuigi pean tõdema et kui tatikale kogu komplekt selga sai aetud oli ta nagu Michelini mehike ei suutnud end väga liigutada ja lõpuks leidis kasutust varustusest vaid pool.
Yamaha PW50 on piisavalt väike et universaalkerega auto pagassi mahtuda, mis teeb sõitma mineku üli mugavaks, asjad ja ratas pagassi ja põlla peale. Peale esimest väikest jupikest hakkas väike vingumine pihta, et tsikkel teeb kõva lärmi ja et ta ei taha enam sõita. Noo see oli muidugi mingi pseudo probleem sest ratas on tõesti vaikne. Sai veidi räägitud ja poisi nõusse et teeb veel paar tiiru. Ratta valitsemise sai suht kähku käppa ja tiirutas veidi ja ega esimene tõsisem kukkumine ei lasknudki kaua end oodata. Sõitis ühest august läbi, tõmbas lenksu risti ja käis ninuli. See ehmatas poisi ära. Nüüd tuli juba jutt et täna ei taha enam sõita, homme ei taha enam sõita ja üldse ta ei taha enam kunagi sõita. Rääkisin temaga, et kle sa oled jalgrattaga kukkund küll ja veel, ühe korraga isegi näoga kruusa kündnud, nii et isegi mul hakkas hirmus ja tahtsin juba traumapunkti joosta temaga (aga alati ronis jalgratta selga tagasi). Et ikka juhtub ja teeme pausi ning proovime hiljem uuesti. Ei ei taha enam kunagi. Mõtlesin juba, et no nii ongi käes. Ratas nädalavahetuseks poiss teeb paar tiiru põllal ja kõik. Ohkasin vaid kergendatult et vähemalt ei ostnud talle ratast ja varustust ära selle paari tiiru pärast.
Järgmine päev läksime koos ratast tagasi viima, kuna ma ise ei ela tallinnas ja rent on tallinnas, siis sai ratas pühapäeval sõbra juurde viidud, et tema siis selle esmaspäeval tagasi viib. Seal aga hakkas poiss ise ajama, et tema tahab sõbra lastele näidata, et oskab tsikliga sõita. Egas midagi kiiver pähe ja poiss tegi hoovis päris mitu tiiru. Nii palju siis mitte kunagi sõitmisest. Nüüd on jälle jutt et talle ka ikka motat vaja.
Pika jutu lühike kokkuvõte on see, et pole pointi osta lapsele ratast vaid pigem rendi. Esimene kukkumine tuleb suht kiirelt ja kui ta peale seda pole nõus enam lenksu ronima on kogu kulutatud vaev ja raha asjata. Last ei saa ka sundida, kui ei taha siis ei taha ja tujud muutuvad üle öö. Otsustasin, et kõige pealt viin ta sõmerpalu siserajale, seal see reede "lastehommik" ja siis kevade poole või ka seal samas siserajal lasen tal veel sõita rendi rattaga mõned korrad, et olla kindel tema huvis ja alles siis tuleb varustus ja kasutatud ratas.