Mootorratturite reisikirjad → Trans Alpiga mööda mandri Eesti äärealasid

[Hr.Nõel]

Nõel seikles 20-23 augustil Trans Alpiga mööda mandri Eesti äärealasid.

Eesmärgiks oli võimalikult piiri ja mere lähedalt mootorrattaga ring peale saada Maarjamaale. Ette rutates mainin kohe ära, et päris nii see ka ei läinud. Edela Eestis lõikasin väheke Lätit sisse, Narva/Sillamäe jätsin vahele ( seal käidud ja vaadatud nii et paha hakkab) ja suur Tallinna ( Maardust Paldiskini) jätsin vahele.
Reisi motoks oli nuti-ja mutivaba reis. Ehk siis ilma seljakoti ja navita. Kogu orienteerumine käis paberkaarti ( 1: 150000) ja päikese abil. Vahepeal oli ka abiks kohalikud „külanavigaatorid“.
Seletan- küsin vikatiga külamehelt otseteed Uugametsale. Ja siis seletati mulle 5 min. Järjest kõige otsemat teed. Tegelikult oli lahe kohalikus murrakus kuulata külauudiseid.
Aga viisakusest sai noogutatud kogu aeg.

1 päev.
20 augusti trass on siin, 2-es osas. Millegipärast ei lasknud salvestada tervet päevatrassi korraga.
http://routebuilder.org/1ba8#.Vdtct6FUPT4.email
http://routebuilder.org/1bae#.VdtfSeL2ARA.email
Esimes päeva märksõnadeks olid : Ohjeldamatus koguses looduskaitse alasid. Igasugu lindude ja taimede kaitsealad, reservaadid, hoiualad jne. Vahepeal oli nii et vasakul oli yhe ja paremal teise nimega ala. Teedeks põhiliselt kruus ja pinnas. Lõuna Pärnumaal ka palju metsasihte/RMK metsahooldus teid. Sõidetavad 1,2 käiguga. Mõisakülast Abja-Paluojani viib vana kitsarööpalise raudtee tamm. Täiesti sürr tee. Kohati sõidad nagu orus. Kummalgi pool kallas 2-3 meetrid kõrge. Samas mõne maa pärast mõlemal pool loksub soos. Paar huvitavat silda ka.
Valgamaal sattusin soodevahelisele teele kust edasi ei julgenud minna. Vastu tuli 4x4 UAZ maastur, millel pori jäljed poole veljeni. Kuna seiklesin üksi, siis loobusin ja tegin ringi. Kes kurat mind sealt välja oleks sikutanud kui oleks vaja olnud?
Valgamaale jäi ka kõige huvitavam jõe ületus... aga kahjuks ei leidnud seda ülesse. Algul kaardi ja googlemapi abil tuvastasin, et tee viib jõest läbi, aga paraku vist sõitsin õigest teeotsast mööda.
Päris mõnus ja huvitavalt kurviline, tõusude langustega kruusakas läheb Vastse Roosast läbi Hintsiko Taga Kolgasse. Mõnus põdude vahel ja ainult gaas peale ja maha sõit.
Vaatepilt muutus huvitavaks kui jõudsin Vene piiri lähedusse. Igasugu huvitavaid märke hakkas tulema. Ühelt maalt oli piir lausa teega paraleelne. Tee ääres kulgev oja oli juba Venemaa. Ja siis ühe koha pealt oli piiripostide vahelt traat lihtsalt ära lõigatud. Pole ime siis, et igasugu „kohvreid“ meil kaotsi läheb. Mina valvasin oma tsikli küljekohvreid väga usinasti ja mõlemad jäid alles.
Ette rutates peab nentima, et piirivalve töötab hästi. 2 korda võeti rajalt maha ca. 200-300 meetri kaugusel piirist suvaliste metsasihtide peal. Ilmselt on neil seal kaameravalve toimimas. Aga poogen kui sul paberitega kõik OK. Ööbima jäingi umbes 500 meetri kaugusel piirist. Tuimalt keerasin külateelt põõsastesse sisse ja lõin oma laagri ülesse. Öösel kuulsin kahel korral kui miski ilmselt maastur mööda vuras, ilmselt piirivalve.

2 päev.
Trass jällegi kahes osas.
http://routebuilder.org/1bfk#.Vd3BhqHHjrk.email
http://routebuilder.org/1bfl#.Vd3CLyWqBsI.email

Algas suhteliselt Luhamaapunkti lähedalt. Huvitav oli Setumaa. Lahedad kruusateed ja toredad inimesed. Nukker vaatepilt oli Koidula raudtee piiripunkt või tolli tsoon. Suurte miljonite eest ehitatud tolliaed mitmete paaride relssidega... aga seal seisis vaid 1 naftarong. Kurb kui meie otsustajad sel mäe peal nii räigelt oma majanduse ennustumisega rukkisse panevad.
Väga palju Setumaa piirilähedastest teedest mis on suunaga Venemaa poole, lõpevad teesuluga. Teesulg on triibuline toru tee peal risti ca. 70 cm kõrgusel.
Setumaal kohtasin ka kõige naljakamat „naviseadet“. Ühesõnaga –navigeerisin oma paberkaardi järgi kenasti ja avastasin yhe nurga tagant tee mida kaardil polnud, aga suund oli mulle sobilik. Parasjagu mingi Setu särgis taat niitis vikatiga kraaviserva. Minu küsimuse peale, et kuhu tee viib, hakkas sealt sellist infot tulema, et..... Ühesõnaga katsun nüüd meenutada: Varsti tuleb kollane maja, millel on üks ots põlenud, seal elas puujalaga Fjodor kes ajas/müüs samakat. Seal aparaadi juures ta oma otsa leidiski kui tukkuma jäi ja aparaat maja süütas. Edasi tuleb „külakurnaja“ majapidamine. Tal on 2 lehma ja 6 kitse. Tema pidi olema üks igavene kitsipunn. Selle maja juurest tuleb keerata vasakule. Otse tee läheb Venemaa suunas ja seal on suletud slagbaum ees. Ja siis kui sõidad vanast kedrist mööda, siis õkva paar kilti ja oledki Obinitsas.
Vot umbes selline oli seletus. Sinna juurde käisid muidugi mahlakad vandesõnad. Ise hakkasin vaikselt nimetama seda meest kohalikuks „naviks“.
Saatse saapa juures nägin ka korralikku piiri koos kaamerate, piiri, ja ülesküntud piiritsooniga. Uhke värk. Edasi Värskast hakkas tee kulgema suht igavalt juba, välja arvatud üks teelõik enne Kavastu praami. Trass kulges mööda jahimeeste alasid vist. Igaljuhul oli palju neid jahimeeste pukke ja tõsiselt laheda jahionni leidsin. Uks oli ilma lukuta ja kiikasin sisse ka. Keskel avatud lõkkease, ümberringi lavatsid ja katuses auk suitsu väljutamiseks. Ilmselt võib seal vist ööbida ka. Eelmised puhkajad vist olid mingid väga madalalubalised olendid olnud. Väga suur laga oli maha jäetud. Edasi parvega üle Emajõe. Maksis 5 eurtsi ja ise sai vändata ka. Enne Kavastu parve kohtasin Eesti baikerit Hyosungil sõitmas. Tema oli tegemas vastupidist tiiru Eestile peale.. mööda asfalti. Soovisime üksteisele edu ja suundusime kumbki omas suunas edasi.
Peipsi äär oli puhas sõidurõõm mööda vanausuliste sibulakülasid. Biznis käis täie hooga. Iga majapidamise ees oli lafka püsti ja mutikesed tegid äri. Vasknarva, Permisküla, Kuningaküla olid minu jaoks uus. Polnud seal varem käinud. Gorodenkast läheb tee edasi ka. Isegi kaartil märgitud. Aga keelumärkidega suletud. Ainult EE erilubadega. Aga selle loa saamine pidi väga raske olema.
Õhtuks jõudsin Niinsaare puhkekeskusesse sõber Hannese juurde.
2 päeva sisse mahtus ka lõbus geiss.. erateel sõitmisest.
Sõidan mina kuskil Setumaal ja järsku märgid ees- piirang 20 km/h ja lisatahvel eratee.
Kõrval põllul traktorist ja kombain.. mehed tegid suitsu, nii ca 10 meetri kaugusel. Minu kohmetust nähes arenes jäörgmine dialoog:
Mina- kohmetudes küsin, kas võib sõita.
Kohalik kombainer- no mis seal märgil kirjas on?
Mina- no 20 ja eratee.
Tema- no nii 20-ga sõidagi siis.
Mina –Ahsooo, ma siis sõidan 20-ga.
Tema -No nii sõidagi ja nael kummi.
Laheeee. Ca. 2 kilti oli seda 20 kiirusega erateed.

3 päev. Traditsiooniliselt on trass 2-es osas.

http://routebuilder.org/1bfr#.Vd3WRpZX0rQ.email
http://routebuilder.org/1bfv#.Vd3ZJQOSyi4.email

Päev algas suht jahedalt. Kohe Jõhvist võtsin kursi mere äärde ja sealt mööda kalda teed lääne poole minema. Põhjarannikul, Ida Virus pinnasteid ei olegi. Kuna tegu ikkagi paekaldaga, siis põllutee ongi selline kiviklibune. Aga mõnusad sellegi poolest. Seal sai ka lehedaid radu sõidetud. Põldude vahelt ja lautade tagant. Kalvi mõisast mööda ja põõsaste vahelt algas mõnus selline 2 autorööpa laiune tee. Mõnusalt kurviline. Mida rohkem lääne poole jõudsin seda rohkem hakkas tulema liiklusmärke- telliskivi ja lisatahvel-omaniku loal,eramaa, valdaja loal jne.
Kusagil peale Kundat, Rutja kandis oli kena kohvipaus mere kaldal. Pererahvas pakkus oma hoovis pannkooki ja kohvi. Rääkisin omanikuga juttu-rääkis et teevad õega esimest aastat seda kohvivärki. Muidu oli alati nii et turistid keerasid nende karjamaale sisse, et medr vaadata. Ja nad arvasid et võiks ju neile seal midagi ka pakkuda. Tundub, et äri õitses.
Kundas kohtasin ka Poolast pärit paari. Sõitsid suure Gessuga. Ajasime niisama väheke juttu, soovisime head teed ja mõlemad läksime oma teed. Võsu, Käsmu, Vihasoo, Loksa- need on juba sellised vähe tuttavamad alad. On seal ennegi sõidetud ja orienteeritud. Lahedad kruusa ja metsateed. Aina rohkem eramaa silte. Omanikud võiks panna ka tel. Numbri juurde. Saaks helistada ja äkki antakse sõiduluba, aga... mida pole seda pole. Kostirand oli viimane koht mida enne Tallinnat väisasin. Sealt tulin suurele teele ja otse põrutasin Paldiskini välja. Enne Paldiskit keerasin paremale , et Pakri poolsaarele ring peale teha. Aga seal parasjagu käimas Tallinna ralli kiiruskatse ja mõned teed suletud. Üks kohalik vene keelt kõnelev noorhärra aga seletas kus ja kuidas minna et majakani jõuda. Ütles et ta rolluga käib sealt kaudu vahepeal kalal. Hästi seletas. Kuradi lahedad rajad olid.
Paldiskist edasi läbi Kurkse, Padise kuni Nõval asuva RMK laagrikohani välja. Seal sai ööbitud.

4 päev. Trass mahtus yhele lingile ära.
http://routebuilder.org/1bg3#.Vd4FXtRQiw4.email

Hommikul kohe tuld ja minema. Jällegi laheda metsavahe ja kruusateed. Eramaade märke hakkas ka vähemaks jääma. Kohe sai aru et olin Tallinnast kaugenemas. Ilmselt vist oleks saanud edasi ka lausa mere äärt mööda, aga kas see eetiline oleks olnud... Aga metsasihte ja RMK hooldusteid leidub üsna palju sealkandis. Nii et on mida nautida. Hommiku poole sai läbitud trass kuni Haapsaluni välja. Sai külastatud Noarootsit ka. Aga ega seal peale paari kruusatee midagi ei olegi. Peale lõunat Haapsalus viis trass mööda Ungru teed Pullapääle. Sai ringi sõidetud nendel aladel kus peaaegu oleks alanud 1993 aastal kodusõda. Nüüd on poolsaare otsas märk ees ja eramaa. Sealt edasi mööda läänerannikut Matsalu poole. Pusku ja Tuuru vahel oli eriti nauditav sõita väikeseid teid mööda. Sai nii liiva kui isegi mingil määral vett ja muda. Mõnel kohalikul oli väga imestunud nägu peas kui äkki ilmus tema värava tagant võsast porine tsikkel ja tuuritas vaikselt edasi. Tema teada sealt ju teed ei välju. Aga tsiklimehe atlas jällegi näitab, et tee on olemas. Mis siis, et aastaid pole kasutaud seda. Ja selliseid radu oli seal palju.
Ümber Matsalu lahe tuli teha tiir mööda asfalti. Tuudilt sai põõratud jällegi kruusale. Seal midagi huvitavat ei olnud. Tavalised tolmused kruusateed. Ilm oli ilus ja lihtsalt nautisin kulgemist.. kuni suurte kõrgete tuulikute vahel jõudsin Virtsusse.
Virtsus kiire söök ja edasi mööda vanat raudtee tammi mööda .. mõlemal pool meri loksumas. Seal Läänemaal mulle enam uudist eriti polnud. On aegade jooksul kõik need teed seal suremalt osalt läbi sõidetud. Tõsi- mõni metsarada oli ka veel mul avastamata.
Pealelõunaks olin Pärnus tagasi kenasti.

Mida kokkuvõtteks öelda.
Eestimaal on ikka sittakanti ilusaid ja huvitavaid paiku. Mida raskem on sinna ligipääs, seda kenam ja puutumatum see on.
On palju huvitavaid teid ja radu. On nii 1 kui 2 kui ka 3 käiguga läbitavaid. On täpselt nii palju ja niisuguse raskusastmega kui ise viitsid neid otsida.
Oli nii lahedaid piimapukke- osad juba viltu vajunud ja osad kui kunstiteosed. Oli taluhoovides palju ka nostalgilist vene tehnikat. Oli nii põllumainaid kui ka sõiduautosid ja isegi RAF buss.

Kui millalgi viitsimist on, siis riputan ka mõne pildi ülesse.