Tsikkel motomatkamiseks

[Snowhite]

Keti tegijad ja ka hammas-kett ülekannete tootjad selliste ülekannete puhul soovitavad, et ülekande arv ei oleks võrdse täisarvuna jagatav, sest siis ei teki juhtu, kus koguaeg üks ja sama hammas, keti sama lüliga kohtub.

Mitte et mul sooja või külma oleks sellest, kuidas tsiklil kett kulub või kui tihti seda õlitama peab, aga seda loogikat võiks ikkagi veidi lahti seletada.

Ehk siis kuidas puutub esimese ja tagumise ketiratta hammaste suhe sellesse, kui tihti üks ja sama hammas keti sama lüliga kohtub? See sõltub ikkagi hammasratta hammaste ja keti lülide arvust/suhtest. St kui ketiratta hammaste ja keti lülide arvu suhe on täisarv, siis kohtuvad sama hammas ja ketilüli igal keti täisringil. Seda sõltumata sellest, mitme hambaga on teine ketiratas..

Teistpidi jällegi - mis paha on selles, et sama hammas ja lüli tihti kohtuvad? Saavadki ennast paremini sobitada, mis peaks kokkuvõttes ju tähendama väiksemat kulumist? Probleem tekib muidugi siis, kui hammaste vahe ei ole võrdne ning seetõttu on ühe hamba koormus teistest suurem. Sellisel juhul on aga keti kulumine niikuinii tavapärasest suurem.

Vb väljendasin ennast pisut ebaselgelt - aga mõte jääb siiski samaks.
Parimateks ülekannete lahendusteks on saada selline paaritu arv hammasülekannet, mis ei ole täisarvuna üksteisega jagatav.
Loetakse, et on ka hea, kui juba üks hammasratastest on vähemalt paaritu arvuga. Aga parim, kui ei ole üldse omavahel võrdseteks osadeks jagatav.
Inglise keeles on keti kulumisele ka selline lisa seletus olemas -
It is, however, remarkable that link-joint wear
only produces an elongation of the distance
between every second chain roller. It therefore
stands to reason that only sprockets with
an odd number of teeth should be used.

Ma seda oma puisesse eesti keelde vast parem ei hakka ümber sättima.

Aga keti ja hammakate kulumist tuleb alati vaadelda kui vastastikku mõju. Kui üks hävineb, võtab teised kaasa ja vastupidi.
Motonduses on kõige tuntub praktiline tõde sellest vallast siis ju see, et kõigepealt läheb esihammakas, siis kett, siis tagumine.
Hea tava on see, et üks kett ja tagahammakas sõidavad ära vähemalt 2 esihammaka vahetust. (seda siis reisirataste puhul).
Mina olen praktiseerinud näiteks 2-3 esihammakat ühe ketijooksu kohta.