2x scrambler Domikat (nx650)

[ducatu]

Teadjad saunanaised.
Korvikas on tõesti varutud aga eelkõige siiski nendeks pimedateks talveõhtuteks, puhuks kui käed jälle sügelema hakkavad ning ehk õnnestub seeläbi oma käesolev eluke nii äragi sättida, et regressiooniteraapia jääks tahaplaanile.
Kui ükskord toimetamiseks peaks minema, eks ma siis katsu tegemistest uue teema ka jälle üles võtta ja kõigi huvilistega jagada.
Seniks tuleb aga rahulduda sellega.

Nüüd aga kui vana teema juba üles kaevati, katsuks siis sellele loole - arvestusega, et teisest Domikast ehk tuleb siiski kunagi ka oma teema - koos paremate piltidega väärika lõpu ka kirjutada, sest ratas on seda lihtsalt väärt. Kui mitte teistele siis vähemalt endal millalgi hea lugeda ja meenutada häid aegu. Muhv - nõudmiseni.
Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et mitu head aega tagasi valdas mind soov Streetmoto orienteerumissarjast osa võtta. Kuna õige masin puudus siis sealt see idee alguse sai. Ja suure tõenäosusega seal ka oma lõpu leiab
Tänaseks olen eesmärgipäraselt põristamas käinud kokku viiel kruusaklassi etapil, milledest pikim päev sadulas ca 12 tundi ühtejutti, kokku 744 kilomeetriga. Korvikal tuleb sadul pisut pehmem Järgmisel aastal tahaks siiski pisut enam nimetatud sarjast osa võtta. Lubama ei hakka aga ehk õnnestub isegi kõik kaasa teha, sest see on lihtsalt nii hea. Lihtne ka kui tegeleda rohkem linnuvaatlusega. Läbi nende tegemiste kinnistuvad nii mõnedki märksõnad koos uute ja vanade, samas aga selgete tähendustega. Kruus - tolm, Peegel - tuumaseen, Päike - palav, Vihm - märg, Külm - soe saun, Sopp/Liiv/Muda - sellega ei ole nii lihtne aga meelde tuleb lapsepõlv koos ümber suu asetseva pasarõngaga ja muidugi koos krudiseva liivaga hamba all. Mäng.
Niisama tühja ka muidugi sõidetud. Rohkem aga ikka kruusa ja metsateid. Asfaldil pisut vähem. Samas linnas kohvikuski käimata pole jäänud. Usaldusväärne masin kui vaid need kahed tagarehvid välja jätta, mis oma otsa leidnud. See tähendab, et TKC80 on ikka väga kiirelt kuluv rehv. Samas pidamine tundub hea igal maastikul kui välja arvata need mõned üliäkilised esiotsa alt äraminekud vihmamärjal murul. Selles võib muidugi "süüdi" olla ka lai esirehv oma väikese 17 tollise raadiusega. Lõpuks ei oska kinnitada ega ümber lükata, sest pole kitsa ja kõrgega kogemust kõrvale võtta. Pole oluline ka. Üldiselt muidugi tundub mulle nüüd järele mõeldes, et kõikide kukkumiste põhjuseks on olnud vähene kiirus Järele proovitud max kiirus aga kruusal 140 km/h - nagu siidi. Kiidan RMK-d. Samas sai ka politseiga kohtutud - mis ei juhtunud küll päris sellisel kiirustel, aga kus mõlemad jõudsime järeldusele, et kui keelatud ei ole siis 90 on lubatud ja sel korral kihutamisega tegemist ei olnud. Tervitan hambutut vene baabat ja tema suuri koerpeletisi.
Juhtus mõned korrad ka nii, et sai mõlemad rattad maast lahti ja maandumisel nii esimesed kui tagumise amordi koos selgroolülidega viimase vindini kokku surutud. Usun, et selle jaoks on olemas tegelikult pisut teise otstarbega mootorrattad. Tahaks kunagi proovida.
Kuna sellest kujunes nüüd tribuut orienteerumissarjale siis alustuseks paar ülesvõtet sellega seoses.
Täislastis

Mudapuur

Vähemalt ühest sain mööda ka. Mis siis, et seisis.

Sada sees.

Ja, et ülekohut ei teeks siis nunnud koos.

Nii. Näe, oli kasu ka. Sain nüüd isegi uuest projektist miskit teada. Korvikal tuleb sadul pehmem kui Domikal.