Mootorratturite reisikirjad

[urmas66]

• tsikliga matkates on sõitmine sageli meeldivam kui päralejõudmine.

Kuna olen kunagi pikalt veokaga mööda välismaad sõitnud,siis minu jaoks üksi olemine ja pikalt järjest sõimine ei ole probleem,aga kahe rattaga, oma parima sõbraga, saame väga hästi hakkama(koos kaasadega).
Ei tunne üldiselt peale sõidupäeva erilist vajadust kuskile linnapeale minna,sest tahaks nagu järgmisel päeval ka värske ja puhanud olla.Juhtub,aga samas peatuspaigas olema mingi kõrts,siis ikka saab seal istutud mõne õllega.Kui mingit asutust pole,siis tuleb ise omal õhtud huvitavaks teha.
Mis kohalikega suhtlemisse puutub,siis balkanil ja ka mujal on ka kõikvõimalikud kodumajutused peale hostelite,selleks super head kohad.
Reisil ei tohi minna ja nö "oma kultuuriga" peale lennata,mis suuremate seltskondade puhul on üsna sageli juhtuv teema.Sellise suurema grupi puhul jääb nö oma kutuuriruumist väljatulek ära ning palju kohalikku teemat tajumatta.
Rohkem kui üksi sõites peab muidugi tegema mingi plaani,et reis ka sujuks ja jõuaks sinna kuhu soovitud.Kui reisi ajal kõik tegelased hakkavad oma teekonda peale suruma,siis ei tule asjast välja midagi.Tsiklite puhul on minu arust ka oluline,et rattad oleks võrdsed ja sõiduoskused ei oleks seinast seina.Kedagi koguaeg järele oodata või taga ajada on jama.
Ja mulle meeldib ka asja juures enim just tsikliga sõitmine,mitte kultuurireis rattaga.Kultuuri reisiks on palju paremaid võimalusi kui tsikkel.See ei tähenda muidugi,et ei peaks käima vaatamis väärsusi vaatamas,aga ei kujuta ennast hästi ette tsiklisaabastes Ermitaaži külastamas.