Parim matkaenduuro?

[krss]

Mul on võimalik siia teemasse kirjutada tänu sellele, et emme lasi kunagi kuuekümnendatel ülikoolis ühel poisil oma pea sassi ajada ideega, et läheme tsiklitega Krimmi seiklema. Nende rattaks oli Jawa 350, paljudel sõpradel Izhid-Kavrossid jm, mida kätte sai. Reisielamused olid sellised, et vist kõik neist paarikestest on tänaseni koos (mõned küll juba Peetruse juures). Tollased teed ei vaja vist kommentaare, aga see polnud nende ainus pikem reis ja kui mina sündisin, sellest saadik käidi igal aastal enamjaolt sama seltskonnaga aga autodega. Jutu point on pigem selles, et matka eesmärk on ikkagi emotsioonid ja peamine nõue rattale võiks olla, et see ei tohi olla ebamugav üheski olukorras. See omakorda on väga subjektiivne ja individuaalne hinnang, sest mugav ühele ei ole ilmtingimata mugav teisele.

Siin tekibki minu arvates dilemma, et kui matkast 2% on kruusateid, 0.X% looduslikke teid ja 97% asfalti, kas olulisem on mugavus selle 97% osa sõidust või need 3%. Maitseasi, aga ma ise lähtuksin ikkagi 97% mugavusest ja valiks selle järgi, et need 3% vaatamata ebamugavusele ikkagi päris sõitmata kah ei jääks. Avataril olev Goldwing on kindlasti arvestatav maanteesõiduratas, kruusateedel kah veel piisav, aga purdeid sellega ületama enam ei kipuks. Selle 3% jutu tõin sisse kogemuse tõttu, mille sain paari aasta jooksul DT-ga, mis tundus ostes just see õige, aga polnud seda praktikas, kuigi just teedeta maastikul oli see täiesti omas elemendis. Kui siin teemas räägitakse palju võimsusest, siis ma ise pean olulisemaks hoopis seda, et juba madalatel pööretel oleks korralik vääne olemas, matka kui terviku seisukohalt tundub lõppvõimsus hoopis vähem oluline.

Kuna mitut tsiklit pole korraga omada tahtnud, täidab tänasel päeval GPZ minu jaoks need miinimumnõuded maastikul ja on mõistlik valik ka maanteesõiduks, aga jällegi see on isiklik subjektiivne hinnang, mitte soovitus. Kuna teema on ikkagi kahekesi sõitmisest, lisan emotsiooni mõttes ka ühe vana pildi. Aga mitte "oma memmega" koos sõitmisest, vaid hoopis sellest, kuidas oma lapsi harjutan maastikul (nn kergel krossirajal) taga istudes tasakaalu hoidma, kallutama jm. Kindlasti pole minu rattavalik optimaalne kõigi jaoks ja maanteel tundub ka kahe täiskasvanu jaoks võimsust nagu piisavalt. Aga valik sai tehtud mitte "maksimaalse võimaliku" vaid kriitiliselt minimaalsete omaduste järgi ja eks hallipäise inimese ootused võivadki olla veidi erinevad... Ma usun, et kõigi valikud on omal moel "õiged", sest enda jaoks parima lahenduse suunas saab liikuda ainult valede valikute kaudu kogemusi hankides