Mootorratturite reisikirjad → Minu esimene tsiklimatk

[puhh]

loodan, et moded järgnevat liialt pikka teksti maha ei kustuta, seegi ju vaid lühendatud versioon.

Nii, mu esimene mootorrattamatk tehtud. Juhtmõttena võiks seda reisi iseloomustada nii, et kui miski hakkab juba alguses viltu vedama, siis tea, et see jätkub lõpuni ning lõpus see isegi kahe või kolmekordistub.

Reisi sihtpunkt oli Horvaatia ja alustasime seda laupäeval sel hetkel kui JõgevaTrefi paraad kõigest sajakonna meetri kauguselt mööda tuhises. Ilm sel hetkel oli ilus ja ei paistnud tõotavat midagi halba. Enne Riiat algas vihm, oma panuse meie märjaks kastmisel andsid ka bussid ja rekkad, mis tekitasid vahepeal tunde, et sõidan pigem mere peal skuutriga kui rattaga. Ilma kiuste jõudsime õhtuks Leetu ning ööbisime kuskil sanatooriumis. Teise päeva hommik lubas ilusat ilma, kuid lubaduseks see ka jäi. Taas märjad, uhasime mööda Poolat aina lõuna poole. Vahepeal suured Poola linnad, kus ümbersõidud puuduvad, ehitatakse või hoopiski turistide ja matkajate peletamiseks salastatud ning oma võlu lisavad ka suured teeehitused. Õhtuks jõuame (peale meeletut otsimist ja ekslemist) kuskile kämpingusse Ciches. Vähemalt ilus järv sooja veega oli seal. Kolmas päev – mootorratta selga ja edasi, plaan päev lõpuks jõuda Tšehhi. Ületamatuna see ei paista, sest õhtu saabudes oleme Jelenia Goras. Maastik juba ilus ja kena ning lubad ka rattal natuke vallatleda. Tõsi sellega tuleb nats tagasi hoida, sest kolm kohvrit, paagikott ja tagaistuja ei luba eriliselt kurvitada. Hea tee oli see igatahes (Jelenia Gorast Tšehhi suunas e tee nr E65). Öö veedame kuskil Tšehhi suusamäe nõlva all, vist esimene päev kus vihma ei saanud, kuigi selles väga kindel ka olla ei saa. Hommikul lühitutvus mägioja ja ümbrusega ja taas ratta selga. Keskpäevaks oleme Prahas (linna jõudes kaotame magamiskoti, mille küll teine ratas ülesse korjab, olles sellega vahepeal ka natuke jalgpalli mänginud) ja veedame seal mitu-mitu tunnikest. Võluv linn, millele eraldasime häbiväärselt vähe aega. Telgi püstitama kuskil Berouni lähistel (kiirtee E50) maalilisel maastikul odra või kaera põllu servas. Kuna päeval sõiduajal oma vihmanormi kätte ei saanud, tuli see öösel kahekordselt. Hommikul kohv ja kartulipuder ning taas tuttav sadul. Saksa piir ei ole kaugel kui sõber vihm platsis ning meid märjaks kastab. Mööda maanteed nr 85 Passau suunas. Otsustame, et seekord telki pimedas ei hakka püstitama ja otsisime suhteliselt varakult öömaja. Ilus maastik oma võlude ja tigude ja nälkjatega, kes kordi suuremad meie omadest. Vähemalt sakslastel on kõiksugu olematud kõrvalteed ka asfaldi all.
Kuus päev. Suund Passau poole, sõit mööda Doonau kallast on küll meeldiv – võrratud aiad ja maastik, pluss korras teed. Eferding-Gmunden-Bad Ischl-Gosau-Bruck-Lienz selline marsruut. Võrratud vaated, teed, mis lausa kutsuvad sõitma (egas vahepeal ei saanudki kätt alla lasta, sest vastutulevaid tsikleid oli kõvasti ja enamus viskas neist käe püsti). Kuskil Gmundeni kandis ka paari sekundi jooksul paar aastat vanemaks saanud, kui kõrval teelt peateele (kurv) kantud sodi sees tagaratas otsustas paar korda nii vasemale kui paremale libiseda. Püsti kuidagi jäime, kuid kiivri all kõik juuksed püsti (mis pilt autojuhtidele võis avaneda kui 2 ratast ees saba hakkavad liputama). Lõpuks jõudsime ka Grossglokneri jalamile – teel sinna vaadates järjest kaugenevat maapinda, tugevnevat tuult ja külmatunnet, märga teekatet ning olematud teepiiret sinu ja kuristiku vahel tekkis vahel küll mõte, et mida pagan ma küll siia otsisin. Aga lõpuks mingi mäe tipp valutatud ja tagasi allapoole. Öö möödus kuskil Lienzi kämpingus ümbritsetuna mägedest. Hommik ning suund Villach’i suunas (pikki teed 111). Natuke Itaaliat ja juba Sloveenia. Kranskaja Gora’lt keerame Soča-Bovec-Kobarid-Tolmin-Idrija peale suuna. Oeh – taas mäed ja nõelasilmad, mida nii palju, et ka parim kaartimeister ei suudaks neid paberile kanda. Sellepärast ongi lihtsalt 1 sirge nende linnade vahele tõmmatud. Kuigi selle tee peal teekate pole vahepeal parim, annab see hea sõiduelamuse. Siiski ootab parim elamus, meid ees. Mingil hetkel algas tee, mida sõites mõistad, mida pakub tsiklisõit. Iga läbitud meeter on parim elamus ja meeldejääv hetk. Võrratu maastik, korralik asfalt ja kiired kurvid pakuvad elamuse, mida ükski auto ei suuda pakkuda ning oleks vaid üksi ratta seljas ja ilma nende kohvriteta. Elaks vaid seal lähedal veedaks seal iga päeva. Päeva lõppedes jõuame ka lõpuks Horvaatiasse. Hommik algab suplusega mere, mis nii vastikult läbipaistev, et tunne karile ujumisest pidevalt sees, soolane takkapihta.
Tagasi tee algus ei paku küll suurt mingeid elamusi (vähemalt esialgu). Ungaris pakkus öömaja küll üks äärmiselt sõbralik ja vastutulelik pere. Ning Poolast algas meie reisi kuulsusetu lõpp. Keset Poolat jõudnud tabas seda vastik madalrõhkkond, mida me tunneme tormi nime all. Rattaga sõit tundus võimatu, sest väga tugev külgtuul põhjustas olematu liikumiskiiruse (tagasitee läbi Poola võtis mitu päeva aega) ja ohu lõpetada sõit kuskil kraavis .Oma osa lisasid rekkad, kes vee ja tuule abil halastamatult meid klobisid. Otsustasime, et elud meil kallimad ja kutsume abi järele. Siinkohal suured tänud Cowboyle ja Motopaksule, kes oma võimaluste juures püüdsid aidata. Siiski kuuluvad suurimad tänusõnad enda vennale, kes abivalmilt tuli meile Poola järgi ning tõstis kohvrid ja seljakoti oma auto peale. See võimaldas vähemalt oma rataste peal koju saabuda. Viimasel päeval läbisime 12 tunni jooksul läbi vastiku ilma pea 800 km (pool ironbutti). Kokku läbisime reisi jooksul u 5800 km.
Mõned näpunäited ja tarkuseterad teistele esmareisi alustatavatele ja muidugi eelkõige endale.
Võta kaasa 2 paari kindaid (1 soojad ja seda isegi juhul kui lähed soojale maale), ära unusta salli vms kõrikaitset, ära viska vihmariideid kõrvale ainuüksi mõttest, et lähed kuskile lõunasse. Tee seltskonnaga mingi väiksem matk ja tee kindlaks nende head ja vead. Arvesta, et vaja läheb just neid asju, mida kohvreid pakkides jätad maha kui mittevajalikud.
Arvestage ka sellega, et tsiklism on ohtlik haigus, mis ei pruugi ravile alluda. Selle hullem versioon on motomatkamine. Seega järgmisel aastal jälle.