Mootorratturite reisikirjad → Mullune retk Norrasse

[daub]

. Nõndaks, kuna sellel aastal ei ole plaanis riigist välja minna, siis oleks hea meenutada mullust retke Norrasse. Ühtlasin väike mälutreening, või nii. See oli minu esimene "päris" motomatk, sest 1-2 päevaseid asju ma päris nii ei liigitaks. Üldse oli see teine kord kaherattalisega üle riigipiiri käia.

. Ei mäletagi kui kaua, aga paar aastat oli internetis Atlanti maantee pilte silma jäänud. Ja kui siis 2016. aasta lõpus Trollide redeli pildi otsa komistasin, hakkasin usinamalt seda piirkonda kaardilt uurima. Kuna paari aasta jagu oli raha kogutud, et kuhugi reisida, sai päris ruttu selgeks, et just Kesk-Norrasse peabki minema.
. Kuna minejaid oli kaks ühikut ühe mootorratta peal, siis loobusin telkimise varustuse kaasa vedamise mõttest ja hakkasin varakult uurima majutuskohti nii Google kaardilt kui bookingust. Trollidemaa piirkonnas on see paras peavalu, sest esiteks on enamus campinguid talvel kinni, aga kui õige broneerimise hetke maha magad, siis on kõva katuse alla ka päris raske kohta saada. Vähemalt valdav enamus internetist nähtud kommentaare nii väitsid. Kuna ma huvipunktide otsimisega niikuinii tegelesin, siis otsustasin kohe kogu marsruudi ulatuses ka majutused kinni panna. Kuna tegu oli esimese reisiga ja seljakoti taluvust oli ainult kahepäevasel Läti reisil proovitud, sättisin kõik punktid nii, et korraga oleks sõitu maksimaalselt tund ning päevane sõit jäi reeglina nelja tunni kanti. Selles osas on Google kaarti hea kasutada, et ta näitab nii kilometraaži kui eeldatavat ajakulu, vastavalt kohalikele kiiruspiirangutele. Viimase järgi saigi arvestused tehtud. Planeerimistööga sain jaanuari jooksul valmis ja siis jäi edasi ootamine.
. Eraldi mainin ära planeerimise hulka käinud kindlustuse jahtimise. Sirvisin läbi suuremate kindlustuse pakkujate tingimused ning otsustasin, et suur osa neist on võrdlemisi motovaenulikud ja suunatud pigem lennukiga reisijatele. Palju kaitseid, mis mootorratturile on täiesi ebavajalikud ning mõnigi välistus, mis teeb mootorratturi elu ebakindlamaks. Panin kokku neli põhipunkti, milliseid kaitseid ma soovisin kindlustuselt saada ning saatsin mailitsi päringud kõigile pähe tulnud seltsidele laiali. Enamus saatsid viisakalt pikalt. 100% positiivselt vastasid minu puhul ainult Seesam ja vist ka Gjensidige. Viimane vastas lihtsalt nii palju hilja, et Seesamiga oli kaup juba koos. Suurim komistuskivi kindlustuste puhul on pagasi varguse kaitse lukustatavatest kõvakohvritest ning ette makstud teenuste hüvitamine reisi ära jäämisel, kui juhtub õnnetus rattaga, kui peamise reisi objektiga.

. Reisi algus Tallinnast oli paljutõotavas vihmas. Rootsi praamile saamine oli põnev. Ma olen küll Soome vahet praamiga käinud, aga mitte kunagi oma sõidukiga, ega ise roolis olles. Ammugi mitte mootorrattaga. Ratas rihmati ilusti kinni, kõrval oli muid Eesti rattureid, kes samuti Norra suunas pidid sõitma, kuid veidi rohkem lõuna poole. Laevareis oli enamvähem samasugune nagu Soome minnes, ainult loksutas rohkem ja kestis palju kauem. Ehk siis huvitavad tegevused said juba ööpimedaks otsa ning kuna ma suurem joomamees ei ole, siis oli ka uni rahutu. Rootsi külje all oli tuul ilmselt vaiksem, kuna äratuskella ma ei kuulnud ja magasime rahuliku südamega üle tunni plaanitust kauem. Hommikusöögi jõudsime siiski laevas tehtud ja ei pidanud selle peale Stockholmis aega ega raha kulutama hakkama. Stockholm ei olnud ka päevakavas ette nähtud, sealt sõitsime nii otse ja kiiresti välja, kui navigeerimisoskus võimaldas.
. Navigeerimiseks kasutasin sellel reisil telefoni ning arvutis ette valmistatud ja salvestatud Google kaarti. Tollest jaanuarist alates olen hakanud mitmeid kaarte koostama, kuhu märgin ära kõik erineval ajal silma jäänud huvipunktid, kuhu tahaks tulevikus jõuda. Siis on järgmiste reiside plaanimisel hea ette võtta ja ei pea oma halva mälu pärast mõnda huvitavat kohta vaatamata jätma.
. Stockholmist sõitsime Örebrosse, kus oli huvitav linnus. Osalt saime linnuse sisemusega ka tutvuda, kuid kuna suurem osa oli ligipääsetav ainult giidiga koos ja sellist oleks pidanud 2h ootama, piirdusime ühe torni, hoovi ja väliskülgede imetlemisega. Linnusest üle tee oli mitu kohvikut, kus ühes lõunatasime ning siis edasi Karlstadi suundusime. Karlstadis ma küll palju kiidetud kohvilõhna ei tundnud, aga see-eest vaatasime ära, samuti kuulsa, 12 kaarega kivisilla. Silla peale ei saanud, sest seal toimus mingisgune renoveerimine või tont teab mis. Aiad olid ette tõmmatud ja ei hakanud koerust tegema, ega sealt vahelt läbi pugema. Kinni, lukus, renoveerimisel. Seda sai sellel reisil veel mitu korda kogeda. Varaseks õhtuks olime Norra piiri lähedal ööbimiskohas. Kui olime veidi puhanud ja mõelnud, kas jaksame veel ratta seljas olla, käisime ca pooletunnise sõidu kaugusel nn. autode surnuaias või Ivanssoni vendade romulas. See jäi esimesel päeval ka minu lemmikuks vaatamisväärsuseks. Tee sinna oli mõnus ja käänuline, aga umbes pooles ulatuses kruus.

. Teine päev algas kahe rikkaliku võileivaga majutuskoha hommikusöögilauas. Isu ei olnud, pea valutas. Panin diagnoosi, et olin esimesel päeval liiga vähe vedelikku tarbinud, mida ma oma kehakaalu tõttu niigi rohkem vajan, aga mootorrattaga pikalt sõites on kulu oluliselt suurem. Sõita ei olnud tegelikult kuigi hull, sest tuli liiklusele ja navigeerimisele keskenduda ning valu tähele panemiseks ei olnud aega. Esimene vaatamisväärsus oli Norras, vast pool tundi sõitu ööbimiskohast, Høytorp kindlustis. See oli samuti osalt lukus ja suletud, aga suures osas sai siiski läbi vaadata. Kindlustis oli mäe tipus ning korraks tekkis reisikaaslasel isegi tunne, et olemegi kõrgmäestikku jõudnud. Mina, tasakaaluka inimesena ja reisi planeerijana, teadsin muidugi, et uhkemad mäed on alles ees. Järgmine peatus oli ühe maakividest kiriku juures, mis oli valitud lihtsalt sobiva kauguse tõttu, mitte mingi erilise vaatamisväärsusena. Seal tegin heki vilus ka 10 minutit uinakut, mis peavalu osas üsna hästi aitas, aga isu veel tagasi ei toonud, nii et piirdusin endiselt vedeliku tarbimisega. Kuigi sõitsime põhimaanteid pidi, olid teed ja vaated juba väga huvitavad, mis tegi tuju ja enesetunde paremaks. Päeva lõpetuseks käisime Hamari raudteemuuseumis. Seal saime sõita ehtsa auruveduri veetud rongis, süüa (isu hakkas juba taastuma) restoranivagunis, mida kuhugi ei veetud ning näha vanu uhkeid jaamahooneid ja vedureid. Õhtuks sõitsime Gjøviku lääneservas olevasse hostelisse ning jalutasime alla linna õhtusööki küttima. Sellise saime kätte ühest hiina restoranist ja toit oli väga hea. Osalt ka ilmselt minu suurele näljale, mis hommikust puudujääki tasa tahtis teha. Hoiatus inimestele, kes tahavad samas kandis ööbida. Vaade on linna lääneservast ilus, aga kui jala alla linna minna, tuleb ka jala alt linnast üles kõndida.

. Kolmas päev algas sõiduga maailma vanimal regulaarliinil sõitval aurulaeval Skibladner. See oli samuti aasta alguses ära broneeritud, aga kõige hommikusemale sõidule oleks saanud ka broneeringuta peale. Meist järgmisele sõidule läks aga laev täislastis. Edasi-tagasi võttis tubli paar tundi aega ning oli selle päeva põhiüritus. Edasi jätkus sõit trollidemaa suunas. Üks tagumikupuhkusepeatustest oli kohaliku rahvamuuseumi juures, kuid jõudsime selleni parajalt nii hilja, et nad hakkasid sulgema ja jäi sees käimata. Üle sai vaadatud ka uhke viikingiteaegne puukirik Lom nimelises väikeses asulas, kuhu samuti hilise tunni tõttu sisse ei saanud. Edasi suundusime majutuskohta Djupvatnet järve äärde, mis oli kogu reisi kõige kallim majutus. Olin üllatunud kui kõrgel see asus. Ratta mootori töös oli kuulda muutuseid, sõita oli külm ja ümberringi oli lumi. Juuni lõpus oli mägedes alles varakevad. Vahetult ennem hotelli suutsin navi valesti vaadata ja keerasin hotelli vastas olevale suurele asfaltplatsile. Sain siis eksitusest aru ja jäin seisma, aga üsna kehvasti kallaku peal, nii et edasi sõita ei olnud ruumi. Täislastis ratast tagurdama hakates, nii et vasak jalg praktiliselt kallaku tõttu maha ei ulatanud, suutsin kummuli käia. Aeglaselt, nii et kaasreisija pääses ehmatusega ja mina sügavalt haavatud egoga. Kahekesi on ratast tõsta lihtne, isegi sellisel kallakul ning jõudsime mõned minutid hiljem hotelli parklasse. Hotell oli uhke, suure restoranisaaliga, hommikusöögi tarbeks ja pehmete vooditega. Nii pehmetega, et ma suutsin öösel voodist maha kukkuda. Läbi une kukkumise pealt rapsima hakates suutsin kuidagi parema jala sääremarja nii kõvasti krampi ajada, et see veel terve järgmise päeva valutas.

. Rikkalik hommikusöök ja väga mõnusad mägised teed kaotasid kiiresti igasuguse mõtte tuju langusest, mida möödunud õhtu ja öö viperuste järel oleks võinud karta. Startisime varakult, nagu enamustel hommikutel, tänu millele saime suurema osa teest Geirangerini sõita vabalt, omas tempos. Linnas jäid mõned matkaautod ette, aga edasi Eidsdali poole sõites oli jälle üsna vaba tee. Pärast praamisõitu tegime väikese tankimispeatuse ning lasime kiirustajatel eest ära minna. See andis jälle võimaluse omas tempos kuni kuulsa trollide redelini sõita. Käisime vaateplatvormidel, uurisime suveniiripoodi ja saatsime mõned postkaardid. Mäletate küll, nagu e-kaardid, aga tuleb pliiatsiga peale kirjutada ja kohale lähevad tavalise posti kaudu. Umbes kuu aega kauem, kui ise reisilt tagasi sõidad. Pärast kerget kehakinnitust sõitsime mäest alla. Mööda teed muidugi. Sellel teel oleksin ennast kergema rattaga palju paremini tundnud. See oli ikkagi esimene täis hooaeg Valkyrie seljas ja väike hirm oli nende halva nähtavusega tagasipöörete peal sees. Aga jõudsin ka sõidu ajal vaadet nautida. Mäest alla tulnud, jätkasime teed Atlanti maantee poole. Ennem Atlanti maanteed sai aga veel Vevangis, ühes maailmasõjaaegses kindlustises, käidud. Atlanti maantee pakkus sildadelt kenasid vaateid, aga oli üllatavalt lühike. Internetist nähtud pildid jätavad sellest kuidagi väga võimsa ja suure mulje. Aga legaalsete kiirustega sõidab sealt alla 10 min läbi. Päeva lõpetasime Kristiansundis, kus nautisime kohalike traditsioonilist hautist, mida valmistatakse kuivatatud soolatud tursast. Ja ennem magama minekut sai ka ookeani ääres jalutatud ning reisikaaslane pistis isegi jala vette, et saaks pärast öelda, et on ookeanis käinud.

. Hakkas puhkepäev. See tähendab siis, et plaanitud oli ca 2h sõitu Trondheimini ning siis Trondheimis ülejäänud päev vabalt võtta ja linnaga tutvuda. Ja kohe hommikul tekkis takistus. Motellis, milles me öö mööda saatsime, avatakse vastuvõtulaud nädalavahetustel alles keskpäeval. Hommikusöögilauas olime harjumuspäraselt esimeste hulgas ja nüüd tuleks mitu tundi oodata, millise ajaga me võiksime juba praktiliselt Trondheimi hõngu haista. Õnneks nõustus kohvikutädi meie võtme vastu võtma ja pääsesime liikuma. Sõitsime praamiga Tømmervågi, et veidi huvitavamaid teid pidi liikuda ja sealt läksime, väikeste vaate- ja ühe tankimispeatusega Trondheimi keskel asuvasse motelli. Ülejäänud päeva veetsime mööda linna jalutades. Läksime ka vana linnuse juurde, kust avanes linnale väga hea vaade. Sissepääsu leidmine ei olnud aga sugugi lihtne. Google kaart juhatas meid ühe kiriku väravasse, aga see oli lukus. Kiriku taga oli linnamägi kenasti näha, nii et koht pidi olema õige. Hakkasime siis järjest otsima, kust sisse pääseb, aga sattusime järjest lukus väravate peale. Kuni üks hetk järsku lahtine puuvärav. Jalutasime sisse ja etskae, lähebki rada kenasti mäest üles. Ennem linnust olid huvitavad murukatusega talumajad välja pandud, mida põgusalt vaatasime ning siis sattus meile vastu üsna keskaja laadi rõivas mees, kes uuris, et kuhu jalutame. Seletasime siis, et me oleme varemete huvilised ja tahame näha mis linnusest järgi jäänud on. Tema vastu, et kas teile siis piletikassas ei räägitud, et me paneme 10 minuti pärast kinni. Nojah, seletasime siis kuidas me sisse tulime. Tegelikult oleks pidanud ühe muuseumihoone kaudu sisenema. Igatahes vastutulelik onukene lubas, et palub kassas inimestel oodata, kuni me alla tagasi jõuame ja uksi mitte ennem lukustada. Tehku me ainult kähku. Tegimegi. Linnusest ei olnud ka kuigi palju alles, nii et vähemalt ei tekkinud tunnet, et millestki ilma oleksime jäänud. Kassas meilt piletiraha ei võetudki, öeldi, et aus eksitus ja las olla pealegi. Edasi vantsisime mäest alla, tagasi kesklinna. Olgu öeldud, et selles järjekorras on palju lihtsam linnaga tutvuda, kui Gjøvikus proovitud viisil. Kesklinnas vaatasime katedraali, kuulasime selle kellamängu ja sõime ära ühe vaala. Mitte tervenisti, aga kahe prae jagu. Õhtueine järel lippasime tagasi motelli, et pääseda juba vaikselt tilkuma hakanud vihma eest. Öösel sadas korralikult.

. Pühapäeva hommikuks ei olnud sadu enda isu täis saanud, aga oli märksa nõrgem. Tõmbasime teletupsuülikonnad selga ja läksime motelli kõrval olevat uuema aja kindlustist vaatama. Kindlustisega tutvumise järel sõitsime Steivikholmi linnuse juurde, mis jäi selle reisi kõige põhjapoolsemaks punktiks. Linnuse ümber olid ilusad vaated, aga linnus ise oli lukus. Väljas oli infotahvleid ja linnuse müüride välimised küljed, mida sai vaadata. Lekkivate pilvede all võtsime suuna tagasi lõuna poole ning külastasime ära ilusa nimega asutuse Hell Grill. Mis oli kinni, nii et vahepala sealt võtta ei saanud. Ei kavatsenud ka vilus ilmas tunde oodata, kuni nad avavad ja võtsime suuna Rootsi poole. Teel sai end kord soojendatud tanklas, kord, juba Rootsi poolel, ühes kohvikus. Astusime kohvikusse sisse, väliselt märjad, sisemiselt külmunud ja küsisime kas teed saab. Vanahärra leti tagant vaatas meid hindava pilguga ja tõi terve kannutäie keevat vett, teepakid ja tassid. Võtsime selle peale nõuks ka lõuna samas kohas ära teha. Majutuseks oli selleks õhtuks sattunud campingumajake. Aga näe üllatust. Meie maal olen harjunud, et campinguputka on selline pisem laudehitis, kus tuul väga ei puhu ja vihma eest kaitseb ka. Seal oli aga lausa elekter, täiesti varustatud köök ja mis peamine - soojad keskkütteradikad. Sallid-kindad, mis ikka vett sisse võtnud olid, sai kuivama pandud ja enesetunne oli täiesti mõnus.

. Uus nädal algas pilviselt, aga vihmata. Pistsime kombinesoonid tagasi kohvrisse ja läksime Hovebergi kaljukoopaid vaatama. Need olla Skandinaavia suurimad. Ja olid ka päris suured koopad. Sees olid värvilised valgustused, et oleks ikka näha kui kõrge ja pikk see koobas tegelikult on. Valgustatud osa oli ca 80m. Teist samapalju oli veel valgustamata, kuhu me ei proovinud minna. Siis tulistasime ühe soojaga, ainult tankimispeatustega, välja Rootsi idarannikule, Hölicki koopaid vaatama. See olla suuruselt teine koopakompleks Euroopas. Koopasuude otsimine kivikülvis oli omaette põnev, aga sinna sisse me ei läinudki, kuna see ei ole päris selline mugava inimese "jaluta sisse ja vaata ringi" koobas. Sisse oleks isegi saanud suuremate luumurdudeta, aga otsustasin, et enda välja vinnamiseks minu füüsilisest vormist ei piisaks. Läksime veidi Stockholmi suunas olevasse kodumajutusse ning hakkasime mõtlema, kuidas õhtusöögi küsimust lahendada. Saime teada, et lähedal on pood, kust saab tooraineid osta ja majutuses on köögis toiduvalmistamiseks vajalik atribuutika olemas. Poes ei hakanud aga midagi sellist silma, mis oleks otse tarbima kutsunud. Aina selgemalt ja ahvatlevamalt paistis poe vastast pizzarestorani silt. Restoranis tundus inimesi sees ka olevat, nii et otsustasime selle järele vaadata. Teenindaja inglise keel oli võrdlemisi nigel, nii et menüüd tuli ise google translate abiga tõlkida. Leidsime lõpuks sellise lahenduse, kus olevaid komponente ka mu reisikaaslane nõus sööma oli ning püüdsin välja selgitada pizza suurust. Esitasin küsimuse nii, et kas ühest pizzast jätkuks meile mõlemale. Teenindaja, ilmselt pimestatuna meie kaunitest üle värvli ulatuvatest kehavormidest, leidis, et peaks ikka kaks võtma. Oli see alles söömaaeg. Kõrval toodi sama suur pizza kolmesele perele. Aga ega me järgi ka midagi ei jätnud, mille eest juba makstud oli.

. Järgmisel hommikul oli perekondlikus stiilis hommikusöök, koos võõrustajate ja teiste külalistega. Seejärel suundusime Gävle lähedal olevasse golfiklubisse. Koobastest otse peenema meelelahutuseni. Olgu, mängisime kõigest minigolfi, aga siiski. Kultuuriprogramm jätkus Gysinge linnakeses olevas tuletõrjemuuseumis. Ja päeva lõpetuseks maandusime Uppsalas. Jalutasime linnas ringi ning külastasime ka vahvat kommipoodi, kus pea kõik kommid olid saadaval kaalukaubana. Umbes nagu meie kaubanduskeskuste lahtise kommi letid, ainult et terve pood oli selline. Muudkui kühvelda ja pärast kassas kaalutakse ja maksad ühe mõõdupuu järgi. Palju me sealt endale kaasa ei ostnud, aga midagi prooviks siiski.

. Järgmisel päeval sõitsime Stockholmi ja külastasime Vasa muuseumi ning Sollentuna mootorrattamuuseumi. Kui muuseumielamused kõrvale jätta, siis oli põnevaim seik see, et linna sisse sõites sai mu bluetooth sideseadme aku tühjaks, mis terve reisi vapralt vastu oli pidanud, mistõttu ma ei kuulnud enam navigatsiooni hääljuhiseid ja ekraanipeegelduste tõttu sai mitu korda õigest teeotsast mööda sõidetud, mis sealsete suurte viaduktidega niisamagi keeruline ei ole. Öö veetsime jälle samas hotellis Uppsalas ning järgmine päev külastasime mõningaid ruunikive ja tulime tagasi praamile. Seekord ei loksutanud meri ka nii tugevalt ja uni oli hea.