[U+] Tulevik on seiklusrataste päralt

[Vint]

Electromoto, kriitika tuleb hoopis tõeliste entusiastide poolt, võiks võtta huumoriga. Nii enda kui teiste suhtes aga põhiline roll on siiski sõidueelistusel.
Küllap asukoht määrab ja mitmel juhl ka psüholoogiline nõks, et mida suurem, seda turvalisem. Lisaks veel nelikvedu.

Nüüd entusiastide poolelt.
Ajaviiteks metsateedel käib kah, hobi korras aga tegelikuses sellega asi piirdubki. Adved on kohmakad, laisad ja kui pidevalt mammutit ei torgi siis ega ta edasi ei liigu.
Puhastverd enduuro läheb igas olekus eest ära ja pole midagi teha.
Vääne on teistsugune, tsikkel kergem, parem kaalujaotus ja palju muud. Lisaks sellele ei raatsita ainukest slimatera igasuguse pasa sisse juhtida, mingi ettevaatlikus tuleb peale sellega seoses.

Nii... jõuamegi vaikselt selle juurde, miks on erineva otstarbega tsiklid olemas.
Ideaalis, vastavalt vajadusetele, peaks vähemalt kaks olema või isegi rohkem.
Oled sa omanud samaaegselt mitut erinevat?
Kui pole, räägin sulle omast kogemusest.

Pein in de ääss!
Raha kulub mtmekordselt rohkem.
Kütusele, kuluosadele, riiigi toetamiseks, erinev varustus jne.
Olgugi et on fun ja tore, jääb ikkagi lõpuks üks tsiklitest selleks põhiliseks. Ja siis selle põhilisega ringi sõites vahest kirud ennast, et oi kui tore oleks nüüd enduroga seda praegust kruusateed sõita.
Mingil hetkel pead tegema kompromisse, et kumba remondid. Ja vahest on ausaltöelda kopp ees, kui kõik vajavad väikest vidinat liikumiseks. Ning ühel hetkel lööd lihtsalt käega, sest sul on üks või kaks töökorras ratast veel kuuris ja lähed teed remondi asemel niisama tiiru, närvide rahustamiseks.
Sõidumõnu ja selle võlikuvõimaluste erinevus on asi, mis siinkohal loeb. Kui aga nädalas korra jõristatakse üle heinamaa, naabri käest kanamune tooma siis adve on kindlasti mõistlikum variant ja seda vastavalt vajadustele.